Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Tee ise!’ Category

Suvised ehted.

Ilmunud Maalehe nõuandelisas 35. 31.08.2017 pealkirjaga „Lihtsa ehted pakuvad meisterdamislusti“.

Pleksiklaas ehk akrüülklaas sobib ideaalselt suviste ehete valmistamiseks. Pleksiklaasi on väga paljudes toonides ja kerge kodustes tingimustes töödelda. Akrüüli tootmisjääke leiab Luise tn Noorest Tehnikust või otse pleksiklaasiga tegelevatest ettevõtetest või reklaamifirmadest.

Lõikame pleksiklaasi ribad soovitud laiuses ja pikkuses. Õige pikkuse saame paberiribaga mõõtes (ümber randme). Lõikamiseks kodustes tingimustes saab kasutada rauasaagi, jõhvsaagi, väikesehambulist tapisaagi või elektrilist tikksaagi. Tikksae lehed peavad olema tiheda hammastusega ja vähesel määral räsatud. Lihvkettal lihvime servad ja ümardame otsad. Valime dekoori. Avad ja süvendid tuleb enne painutamist puurida. Üksiku käevõru tegemiseks ei pea hakkama muutma puuri teritusnurka, aga puurida tuleb kindlal siledal pinnal, väikese kiiruse, jõu ja ettenihkega. Vastasel juhul võib ava ümbrus praguneda. Painutamiseks saab kasutada kuumaõhupuhurit, millega värvi eemaldatakse või kuumutada praeahjus küpsetuspaberil umbes 80 kraadini ja teha painutus ümber valitud pudeli, papptoru, taignarulli. Põletuse vältimiseks kasutame nahkkindaid. Kui pleksiklaasi hoida veidi kauem ahjus, siis tekivad selles õhumullid, mis on väga dekoratiivsed. Pleksiklaasile saab joonistada edukalt küünelakkidega. Huvitava tulemuse saame krakleelakke kasutades. Ülemine värvikiht kuivab praguliseks ja alumine värv tuleb pragudes nähtavale.

 

 

Advertisements

Read Full Post »

Ilmunud ka Maalehe nõuandelisas nr 37 14.09.2017 pealkirjaga
„Legendaarne konjakitool väärib uuendamist“.

Soome disainer Eero Aarnio projekteeris oma tuntuks saanud tooli 1966. aastal ja Soomes tuntakse seda “Konjakiklaas” ehk “V.S.O.P.” nimede all. Tool on klassikaliselt valge, kellukakujuline jalg on valmistatud metallist, iste pöörlev.

Nõukogude ajal toimus ideede vargus riiklikul tasandil. Noore. käsitööõpetajana õnnestus mul käia paaril korral ideede jahil Eesti Tööstus-Kaubanduspalati välismaiste toodete näidistesaalis, kus oli suur väljapanek esemetest, mida oli välismaalt kokku ostetud, et neid kodumaal jäljendada.

“Kooperaatori” karikatool eiras autoriõigusi ja arvatavasti valmis see fotode põhjal, väikeste muudatustega ja metallist jalg asendati hiljem klaaskiudplastist jalaga, aga see kokkupuutekoht sai tooli nõrgeimaks lüliks. Tootma hakati 1974.a. koostöös „Ortoga“, kus valmisid tooli korpused.

Kui kellelegi satub kätte kuulus tool, siis kas juba restaureeritult või remonti vajavana. Järgnevate töövõtetega jõudsin rahuldava tulemuseni, kuid kindlasti ei ole see ainuke võimalik tee.

Vajalik materjal:
• Poroloon paksusega 5cm
• Poroloon paksusega 1cm
• Aerosoolliim Moment
• Kruntvärv – Tikkurila Otex
• Põhivärv – Tikkurila Miranol
• Katteriide koguse saab kindlaks teha pärast lõigete tegemist.
Kahele toolile läks 2,5m riiet, mis ei tähenda, et ühele läheb 1,25m (oleneb lõigete paigutusest).

Eeltööd
Eemaldame vana katteriide, mis on korpuse siseküljele (papile) liimitud. Poroloonikiht on ajajooksul muutunud kleepuvaks puruks, millega tuleb väga ettevaatlikult ümber käia. See töö sobib suvel väljas teha. Kleepuvate poroloonijääkidega vana riiet ei tohi panna lõigete võtmiseks uuele katteriidele, vaid paberile või papile.

Korpuse korrastamine.
Minul sai must tool valgeks. Kui tooli värv jääb endiseks, siis piisab korralikust pesemisest. Väikeste kriimustuste puhul aitab viltkettaga ja lihvimispastaga poleerimisest. Värvimise puhul tuleks pind karestada ja niiske lapiga eemaldada lihvimistolm. Laseme kuivada ja krundime Tikkurila hästi nakkuva kruntvärviga Otex. Värv kinnitub hästi ka nõudlikele pindadele nagu näit. klaas, kahhel, klaaskiud, PVC-plast jm. Värv on hea kattevõimega ja tasandub. Endal tuli enne katsetata kahe erineva värviga, mis ei andnud rahuldavaid tulemusi. Võimalik on kasutada ka aerosoolvärve või lasta värvida autovärvimistöökojas. Aerosoolvärvi ja -liimi kasutada õues või hästi ventileeritavas tööruumis.

Töökäik:
Tooli serv seest kogu pikkuses ääristatakse 5cm laiusega riidega kaetud porolooni ribaga, mille külge kinnitatakse hiljem istme polster. Võtame 20 cm laiuse riidesiilu, mille vahele liimime aerosoolliimiga 1cm paksuse poroloonikihi. Pikkuse saame vanalt ribalt, kuid võtame väikese varuga. Kangariba võib õmblusega jätkata. Maalriteibiga kaitseme tooli ümbritseva sissepoole käänatud korpuse serva, katame aerosoolliimiga tooli liimitava pinna ja ettevalmistatud polstririba. Laseme kuivada 10-15 minutit ja paigaldame (Foto nr 1 ja 2).

Polster koosneb riidega kaetud papile liimitud poroloonist. Alt toetub papp toolipõhjale klambritega kinnitatud papiribadest kokku volditud tugipunktide vastu. Mõistlik on need asendada vineeritükkidega (Foto nr 3). Kui lõikame uue papi, siis tuleb jälgida, mis suunas papp paindub. Porolooni lõikame papist 1,5 – 2cm suuremana. Seljataguse papi sisekülje ja porolooni katame kontaktliimiga. Kohale liimime tooli sees, et saada õige kaldenurk ja kumerus. (Foto nr 4). Katteriide liimime kahes osas. Alguses katame liimiga seljatoe porolooni sisepinna ja riide, kattes ajalehtedega kinni üle keeratava osa. (Foto nr 5). Liimime riide poroloonile nii, et paneme keskosa paika ja silume äärte suunas. Fotol nr 6 on polstri serv liimiga kaetud ja ootab tagumisele küljele pingutamist, seejärel toimub esiserva riidega katmine (Foto nr 7). Vanal toolil oli polster traageldatud riba külge, kuid nüüd sai liimitud.

Toolil polstri katteriide alumised servad kattis pappketas, kasutame seda šablooniks porolooni lõikamiseks (Foto nr 8), lõikame vaibanoaga saagivate liigutustega. Sama ketast kasutame ka padjale riide lõikamiseks andes juurde õmblusvaru. Jätame õmblemata koha, kust saab porolooni sisse panna ja õmbleme hiljem käsitsi kinni. Pappketta (soovitav katteriidega sama tooni) kinnitame klambripüstoliga põhjale tagasi. Padi paika ja naudi oma kätetööd!

 

Read Full Post »

Mäng kaussidega.

Materjal ilmunud ka Maalehe nõuandelisas Targu Talita nr 34 24.08.2017

Majapidamises panipaiku korrastades võime leida igaks juhuks alalhoitud kola. Need „arheoloogilised leiud“ võivadki veel käiku minna ja silmailu pakkuda.
Kuurist leitud vanadest suurtest ja väiksematest pesukaussidest ja muudest vahelülidest saab valmistada uhkeid lillenõusid. Natuke mängimist, sobitamist, vaagimist ja kui väliskujuga rahul, võib hakata ühendamisele mõtlema. Kausid on võimalik ühenda omavahel puidukruvidega. Sel juhul on vaja alumisele kruvida puidust ketas või lauajupp ja siis on juba ülemist võimalik selle külge kinnitada. Vanadel kaussidel on põhjas tavaliselt kahjustatud emailiga kohti, kuhu saab kruvide tarvis akutrelliga auke puurida. Kui ei, siis tuleb neid tekitada – kauss toetada kindlale alusele, jämeda naela ja vasaraga vigastada emaili, kuhu kruvidele augud teha. Ühendada saab ka poltide või tõmbeneetidega. Põhja võib puurida avad liigse kastmisvee ära juhtimiseks. Kui välispinnal on emailivigastusi, sobib neid parandada või ka üleni värvida Tikkurila kiirestikuivava hästi nakkuva kruntvärviga Otex. Värv kinnitub hästi ka nõudlikele pindadele nagu klaas-, kahhel-, klaaskiud-, PVC-plast-, alumiinium- ja tsinkplekkpindadele, või kasutada Hammerite maetallikaitsevärvi. Tulemus on tore!

Read Full Post »

Materjal ilmunud ka Maalehe nõuande lisas Targu Talita nr 33 17.08.2017

Parandatud mööbel asub katusega terrassil. Sageli osutuvad lauajalgade kinnitused nõrgaks. Seda viga annab kergesti parandada. Vaja on leida sobivat hööveldatud lauamaterjali. Mõõdame laua jalgu ühendava detaili pikkuse ja saeme 2 ühepikkust lauajuppi. Täpsuse tagab elektrilise järkamissae kasutamine, kuid saab hakkama ka nurgiku ja tavalise käsisaega. Märgime neljale lauajalale mööblikruvide (keeratavad kuuskantvõtmega) asukohad ja puurime akutrelliga augud ette. Paigaldatava tugevduslaua ülaserv võiks olla lauaplaadist umbes 30cm madalamal. Kinnitame kruvidega need tugevduslauad, seejärel ühendame need omavahel. Selline konstruktsioon muudab laua tugevaks, samas ei sega laua taga istumist ja võimaldab endiselt toolid laua alla lükata.
Tugitoolil oli painutatud vineerist konstruktsioon „väsinud“. Tugevdada sai vanu taburetijalgu kasutades. Taburetijalg on saetud sobivasse mõõtu ja painutatud osa kinnitatud ülalt poldiga ja alt metallnurgikuga. Tugevdamise käigus sai tugitool ka uue katteriide ja puitosad uue tomatipunase värvkatte.

Read Full Post »

Pesukuivatusnöörid.

Materjal ilmunud ka Maalehe nõuandelisas Targu Talita nr 32 10.08.2017

Korrusmajas on sageli probleeme pesu kuivatamisega. Kasutada saab muidugi pesukuivatusresti. Pakutavaid variante on väga palju – isegi raske orienteeruda, milline neist parim. Üldiselt on need aga kipakad ja lühikese elueaga. Tihti näeb neid prügikastide kõrval ära visatuna. Kui korteril on rõdu või lodža, siis peavalu võib valmistada ainult pesunööride kinnitamine. Lodža on ÕS-i järgi hoone välisseina pinnast osaliselt või tervenisti seespool olev lahtine rõdu ehk taandrõdu. Sel puhul lihtsaim variant on tüüblite ja kruvidega kinnitada otsaseintele puitlatid, millele omakorda vajalik arv konkse. Liistud on soovitav värvida seinaga ühte värvi. Pesunöörid varustada rõngastega (nt võtmerõngad) ja nn trossipingutitega, millest keerates saab nöörid kergesti pingule. Kui pesu kuiv võib ka nöörid ära korjata. Kuna antud lodža on viis meetrit pikk ja üks otsasein 10cm-se vahtplastiga soojustatud, siis tuli välja mõelda teine lahendus. Rõdu ukse kõrvale saab põigiti käima panna konksudega puitlati, mille saab vajadusel rõdu esiserva alt välja tõmmata ja fikseerida ukse piida külge kruvitud metallnurgikule. Piki nööre jääb ruumi ka liikumiseks (pesu riputamiseks ja kokku korjamiseks). Nöörid paika ja pesu kuivama! Latist paremale saab kuivatamise ajaks teisaldada kerge rõdumööbli.

Read Full Post »

Ilmunud ka Maalehe nõuandelisas Targu Talita nr 31 03.08.2017

Dekoratiivset vaheseina-ruumijaotajat sobib kasutada suures avaras ruumis. Sellega saab tekitada töö- ja puhketsoone ja on samas dekoratiivne ja teisaldatav. Piiratud ei ole seina laius ega kõrgus. Vaheseina saab üles ehitada ühesugustest moodulitest. Üldmõõtmeid – kõrgust ja laiust saab muuta (lisades või ära võttes mooduleid). Materjaliks on kasutatud Soome pappi. Antud mooduli üldmõõdud on 520 X 340. Sisselõiked tee ketassael. Sisselõike laius (saetee laius) peab sobima materjali paksusega. Kui saeketas ei ole vajaliku paksusega, siis sisselõike õige laiuse saab kahekordse saagimisega. Kui tehakse kindla mõõduga sein ja ei ole kavas seda muuta, siis osa sisselõikeid ülemistel, alumistel ja otsmistel moodulitel võib esteetilistel kaalutlustel jätta tegemata. See muidugi suurendab erinevate moodulite arvu ja teeb ka montaaži veidi keerukamaks. Viimistleda saab erinevalt – jätta moodulid naturaalseks, lakkida, värvida, katta huvitava tapeediga, värvida üksikud moodulid (teatud rütmiga) jne. Mooduli nurgad võib ka ümardada, lõigata sisse kaunistamiseks avade gruppe jne. Kui on tahtmine moodulid katta tapeediga, siis tuleb materjal katta tapeediga ja alles seejärel moodulid mõõtu saagida , sisselõiked teha ja servad viimistleda. Võimalik on seina peita ka valgustus, mis huvitavalt avadest välja kumab.

Read Full Post »

Ilmunud ka Maalehe nõuandelisas Targu Talita nr 30 27. 07. 2017.

Siin ei ole õpetus, et tehke just kindlasti  nii, vaid julgustus see töö ette võtta ja igaüks teeb oma soovide järgi ning saab sellega  hakkama.  Võimalusi kardinate tegemiseks on mitmeid.

Rooma kardinad meenutavad rulood, aga ei ole nii „ametlikud“. Kardinate omapäraks on, et alla lastuna moodustavad  nad akna ees sileda pinna ja üles tõstmisel tekivad dekoratiivsed voldid. Rooma kardinatel on väike riidekulu. Tähtis on ka see, et väikeses ruumis ei võta nad ära  akna kõrval olevat seinapinda.

  • Sobiva „kotiriide“ koemustriga kanga ja puuvillase laia pitsi leidsin teise ringi poest.
  • Õmblustöö „ostsin sisse“ naiskolleegilt. Riie juhtus olema paraja laiusega ja seetõttu ei vajanud külgedelt palistamist.
  • Alla serva õmmeldi pits ja kardinale kanalid varraste   Kanalid moodustati samast  kardinariidest (riiet lõikamata, voltides ja läbi õmmeldes).  Kasutada võib ka spets kanalipaela, millel on aasakesed nööride läbimiseks juba küljes.
  • Metallvardad ostsin  ehitusmaterjalide poest (keermestus ei sega).
  • Lõika metallisae või ketaslõikuriga vajaliku pikkusega vardad. Lükka vardad tunnelisse ja õmble käsitsi kanali otsad kinni.
  • Puitlati alumisele servale kinnitasin kolm aaskruvi, mida läbivad kardinat tõstvad nöörid ja üks aaskruvi lisaks lati sellesse otsa, kust poolt nööridest tõstmine-langetamine hiljem toimuma hakkab.
  • Nüüd täpsustasin kardina pikkuse ja kinnitasin kardina ülaserva klambripüstoliga puitlati tahaküljele.
  • Kolm nööri algavad alt teisest vardast, läbivad vertikaalselt vardatunnelite serva külge õmmeldud väikesed  kardinarõngad  ja lähevad läbi puidust kinnituslati küljes olevate aaskruvide kas vasakule või paremale läbi neljanda. Kontrolli, et nöörid jäävad võrdse pingega ja sõlmi kokku,
  • Kinnita kruvidega puitlatt akna kohale üles. Siin vajad abilist lati kinnihoidmisel ja kardina kandmisel.
  • Kolmest nöörist koosnevale  tõmbenöörile sõlmi katsetatud vahedega paar võtmerõngast  kardina asendi fikseerimiseks seinale tagurpidi kinnitatud nagikonksule.
  • Vaja läks veel kapronnööri, nagikonkse, võtmerõngaid, aaskruvisid.

Read Full Post »

Older Posts »