Valmistame esemeid papptorudest

Aastaid on näha olnud Haapsalu Sanatoorse Internaatkooli õpilaste poolt valmistatud papptorudest kaasaegse disaini ja viimistlusega esemeid – valgustid, pliiatsitopsid, kellad, riiulid, peegli- ja pildiraamid, pudeliriiulid või dekoratiivsed vormid, mida on võimalik kasutada lillede või kuivkompositsioonide hoidmiseks ( nende sisse saab panna ka veega klaas- või keraamilisi nõusid) või nautida  lihtsalt nende vormiilu. Torusid saab kasutada ka nahkehistöös ümarkarpide seinteks. 

Esemete valmistamiseks kasutame tasuta materjali: kanga ja põrandakatete papptorudest rullisüdamikke. Kauplustest on võimalik saada erineva läbimõõdu, seinapaksuse ja pikkusega torusid. Toru saab saagida käsisaega, aga mugav ja täpne on kasutada ka ketassaagi või elektrilist nurgasaagi. Liimiks sobib PVA liim.Torude katmiseks võib kasutada isekleepuvat dekoratiivkilet või viimistleda värvimise teel. Huvitava krobelise ja kirju pinna annavad graniitvärvid (aerosool). Graniitvärvi kokkuhoiuks (kallis) võib eseme alguses värvida mingi alusvärviga ja siis kergelt graniitvärviga. Huvitava dekoori annavad ka effektvärvid, mis pritsivad värvitavale pinnale põneva täppide ja joonte rägastiku.

Dekoratiivsed vormid.
Lihtsamatekas töödeks on pliiatsitopsid ja lihtsad dekoratiivvormid. Torusid võib gruppeerida erinevate läbimõõtude ja kõrgustega. Ülemisi otsi võib saagida nurga all. Seame grupi kokku ja fikseerime selle kleeplindi või nööri abil. Asetame paksemale aluspapile ja joonistame põhja ja lõikame välja. Seejärel alustame liimimist. Liimiga katame torude alusservad ja vertikaalsed kokkupuute kohad. Pärast kuivamist tasandame ja puhastame lihvpaberiga põhjaservad ja värvime. Värvitud torudele on võimalik  hiljem ribadena ümberkerida nööri jm.

 

Pildiraamid.
Pildiraamide valmistamiseks tuleb toru alguses elektrilise tikksaega piki kaheks saagida ja sellele järgneb raami valmistamine nagu puitliistust.Väljapoole võib jätta nii kumera kui ka nõgusa torupinna. Raame saab kasutada pildi- ja peegliraamideks. Otspinnad saab töödelda lihvkettal ja käsitsi lihvpaberiga, et ei jääks narmendavaid servi. Torud liimime kokku PVA- liimiga ja värvitakse. 

Valgustid 
Lähemalt vaatame papptorust valgusti valmistamist. Aluseks kasutame ümardatud servaga puitketast läbimõõduga 250mm.Sobib ka vana tabureti põhi. Papptoru on pikkusega 650mm ja läbimõõduga 110mm. Lambi kõrgust võib muuta. Lauale sobib madalam. Vaja läheb kahte puitketast vastavalt toru siseläbimõõduga, mis mahuvad tihedalt torusse. Üks kinnitatkse liimi ja kruvidega lambi aluskettale, mis fikseerib toru (lambijala) püstasendi ja teine avaga keskel (juhtme tarvis) kinnitakse toru ülaosasse, millele kruvitakse pirnipesa (seina). Ülemine asukoht tuleb leida proovimise teel (erinevad lambipesad ja lambid). Toru ja lambi vahele peab jääma ka õhuvahe. Surunud ketta ülalt torusse ja leindnud õige asendi, fikseerime puitketta kolme naelaga ja süvistame naelapead, pahteldame. Aluse ja jala kas värvime või katame isekleepuva kilega.Valgusti “kupliks”on suure läbimõõduga mattlamp ise.

Tööoperatsioonide järjekorrad sõltuvad lõppviimistlusest. Kilega katmise puhul viimistleme sobiva värvitooniga alusketta serva ja toru ülaotsa ja siis katame kilega. Kile läbimõõt aluskettal on kaks-kolm millimeetrit väiksem kui ketas ise.  Seejärel kinnitame viimistletud aluskettale kruvidega väikese puitketta ja kui juhe on paigas, saame toru kohale liimida. Korrektse juhtmeava saamiseks  lambijalas, surume puuritud avasse sobiva plasttüübli.

Valgusti võib olla  tehtud ka  erineva kõrgusega torude grupina. Sel juhul alusplaat on tõstetud lauapinnast veidi kõrgemale (jalad) ja elektrijuhtmed hargnevad ühendusklemmide abil alusplaadi all torudesse.

Nii võib valmistada lambijalgu ka olemasolevatele kuplitele. 

Vihmavarjude hoidja 

Antud vihmavarjude hoidja aluseks võib kasutada vana “jalad kaotanud” taburetipõhja või siis tikksaega mõnest vanast möölikilbist ketas välja saagida. Papptorusid võib olla kolm või rohkem, kõrgused ka omal vabal valikul. Mõned kindlasti madalad, et ümara käepidemega vihmavari ära ei upuks.

Torude kinnitamiseks alusele kasutame 20-30 mm paksusest lauast  torude siseläbimõõduga väljasaetuid kettaid. Leiame ketastele õiged asukohad alusplaadil ja kinnitame liimi ja kruvidega aluse külge. Torud surume liimiga neile ketastele, mis fikseerivad torud alusplaadil. Viimistleme värvimise teel. Pinna võib värvida alguses sobiva alusvärviga ja siis efektsema pinna saamiseks pihustada sobivas toonis graniitvärvi. Kasutanud oleme ka isekleepuvaid kilesid. Antud eset saab kasutada ka paberirullide hoiustamiseks. 

Põrandakellad
Jala valmistame nagu valgusti tarvis. Ülaotsa saeme ainult kaldu. Valmistame kella numbrilaua. Antud kelladel on numbrilauaks vinüülplaat koos CD-ga, portselanimaalis taldrik ja plastmassist poolkerasse sobitatud CD. Kahel esimesel numbrilaual on taha liimitud 3 cm kõrgune papprõngas, mis mahub torusse.

Panipaik WC- paberile.
Valmime sobiva läbimõõduga papptoru, et paberirullid vabalt sisse mahuks. Valmistamise põhimõte on nagu eelnevatel esemetel. Erinevalt on torul  tikksaega välja saetud 3cm laiune püstriba. Püstise pilu kaudu tõstame paberirulli torust sõrme abil välja.Ümardame served, viimistleme.

Riiulid paberirullidele
Tükeldame vajaliku arvu ühepikkusi torusid. Lihvime otspinnad ja liimime sobivaks kujundiks kokku. Torude sisepindu saab katta aerosoolvärviga pihustades. Väljast aga viimistleme jällegi värvimise teeel või isekleepuva kilega.

Read Full Post »

Neljakandiline nahkkarp

Vajalikud materjalid:

• Papp (paksusega 1,5-2 mm)
• Liim PVA
• Nahk
• Vooder

Neljakandilise karbi võib teha pealtvaates ruudu- või ristkülikukujulise. Vastavalt karbi suurusele ja otstarbele valitakse papi paksus. Põhimõte on selles, mida suurem karp, seda paksemad tehakse karbi seinad. Selleks, et anda karbile tugevust, liimitakse karbi küljed kokku kahest papikihist – ühest soovitud küljepikkusega ja selle peale liimitud kahe papi paksuse võrra lühemast tükist papijooksuga ülevalt alla. Otstes moodustuvad astmed – tapid, mis annavad ühendusele tugevuse.

Pappi iseloomustab jooksusuund. Papi kiu suunda võib määrata järgmiselt. Proovitükid murtakse piki- ja ristisuunas kokku . Ühes suunas laseb papp end kergemini painutada. Kuna papil on kiu suunas suurem tugevus, on sedapidi teda raskem painutada.

Selleks, et teha ruudukujulise pealtvaatega karpi, on kaks võimalust:

• Teha kaks küljetükki (vahetükid) kahe papi paksuse võrra lühemad. Sellise meetodi juures tuleb kaheksa küljetükki lõigata nelja erineva pikkusega, mis teeb õpilasel olukorra keerulisemaks.
• Teha välised küljetükid ühepikkused ja liimida kokku vastavalt joonisele karbiks .

Töö käik:

• Määra kindlaks valmistatava karbi mõõtmed.
• Lõika papist soovitud mõõtmetega 4 välimist küljetükki. Selleks kasuta laia metallist joonlauda, nuga ja lõikealust. Otstarbekas on lõigata esialgu soovitud laiusega (karbi kõrgus) pikem riba, mis hiljem lõigatakse vajaliku pikkusega küljetükkideks.
• Lõika 4 küljetükki sama laiusega, aga kahe papi paksuse võrra lühemad.
• Kata lühem küljetükk liimiga ning aseta pikemale tükile, nii nagu on näidatud joonisel 1. Otstel tekivad tapid, mis hiljem kokku liimides annavad karbile tugevuse.
• Lõika valmis karbi põhjatükid:
  Üks põhjatükk (sisepõhi) läheb karbi sisse, teine suurem (välispõhi) liimitakse karbile alla
  Sisepõhja küljepikkus = karbi väliskülje pikkus –3X
  Välispõhja küljepikkus = karbi väliskülje pikkus +X
  X-papi paksus
• Kata sisepõhi liimiga, aseta välispõhjale võrdsele kaugusele äärtest ning pane raskuse alla kuivama.
• Alusta karbi külgede liimimist põhjale. Kata põhja ühe külje tapp liimiga ja aseta küljetükk kohale.
• Kata karbi põhjatüki teise külje tapp liimiga, samuti kahe küljetüki püstservad (tapid), aseta kohale suru kokku ja hoia veidi. Nii toimi ka kahe järgmise küljega. Liimimisel jälgi joonist nr.2. Karp tuleb nööriga ümbert kinni siduda, asetada tasasele alusele põhi üles ja jäta raskuse alla järgmise päevani kuivama. Hiljem viimistle servad lihvimisklotsi abil või kasuta lihvketast. Lihvketta kasutamisel hoia karpi põhjaga ülal. Vastasel korral võib pöörlev ketas põhja alt rebida.
• Nüüd otsusta, millist kaane tüüpi valida. Kõige levinumad neli võimalust on:

1. Pealekäiva kaanega karp
2. Sissekäiva kaanega karp
3. Kaelaga karp
4. Kinnitatud kaanega karp

Kaaned võivad olla varustatud nahast aasa või nupuga. Võimalik on kasutada ka muid materjale puitu, metalli jm. Kui pealekäiv kaas tuleb nuputa, siis kaas tehakse 2-3 mm suurem, et oleks mugavam avada. Palju üleulatuv kaas ei ole ilus.

Vaata jooniseid postituse alt

Karbikpülgede katmine nahaga. Siin on kaks võimalust:

1. Kui kasutad paksemat nahka, tuleb nahaservad särfida (õhemaks lõigata). See töö nõuab head nuga ja kogemusi.
2. Kasutad õhukest nahka, mis ei nõua särfimist.

• Nahatüki suuruseks võta karbi kõrgus lisaks 30-40mm. Pikkuseks karbi ümbermõõt + 20 mm.
• Kata karbi ühks külg liimiga ja aseta nahale nii, et karbi põhja alla pööramiseks jääb 10 mm ja karbi sisse pööramiseks 20-30 mm nahka, silu kinni.
• Kata ka karbi teised küljed liimiga ja pööra nahk karbile ümber. Jälgi, et nahk jookseks otse, silu.

Karbi välisküljel tekkivat jätkukohta võib teha kahel viisil:

1. Kahekordselt jäänud nahk lõigatakse üheaegselt noa ja joonlaua abil läbi, eemaldatakse alumine läbilõigatud nahariba ja jätkukoht silutakse voltluuga sisselõike suunas ja tasapinnaliselt.
2. Jätkukoht tehakse karbi nurgal. Mõõda vajaliku suurusega nahatükk, särfi eelnevalt otsad ja liimi kohale.

• Kata liimiga karbi põhjast üleulatuvad nahaservad ja silu kinni jättes nurgad „kõrvadena” püsti. Nurgad vajavad lõikamist 45° nurga alla ja lõigates hoiame nuga veidi kaldu. Selleks haara vasaku käe sõrmedega püsti jäänud „kõrvast” ja teosta lõikamine. Lõikamist alusta mitte päris nurga tipust vaid 2-3mm kauguselt.Teostame kaks kaldlõiget. Silu voltluuga.
• Kata liimiga karbi ülaservast üleulatuv nahariba ja pööra karbi sisse ja silu põhja suunas. Karbi sisenurkades sisselõikeid ei tehta, vormitakse voltluuga.
• Viimistle karbi põhi. Kui põhja alla keeratud nahaserv moodustab naha paksuse tõttu keskel süvendi, siis tuleb täiteks liimida sobiva paksusega papist täitekiht. Täitekihid võivad olla vajalikud ka karbi sisekülgedel. Põhja alla liimitav tükk lõigatakse veidi väiksem, et see ei jääks välisservast nähtavaks. Karbi voodriks ja põhja alla liimimiseks võib kasutada ka sobivas värvitoonis liimi mitteläbilaskvat riiet või teisi materjale. Õhukese voodri pulul võib lõigata papitüki, katta see voodriga ja liimida alla ning jätta raskuse alla kuivama.
• Kata voodriga karbi sisepõhi.
  Karbi siseküljed võib vooderdada ühes tükis naharibaga. Riba kõrgus on väiksem karbi kõrgusest, jättes ruumi spiilile, aga peab ulatuma karbi ülaservast sissekeeratud naha peale, pikkuse võib kindlaks teha paberist proovitükiga. Teine moodus on lõigata sisekülgedele papitükid, mis peavad vastama samuti eelnevalt nimetatud nõuetele. Tükid kaetakse naha, riide või mõne muu sobiva materjaliga ja liimitakse kohale. Lihtsam on katmist teostada järgmiselt. Lõikame vajaliku kõrgusega riba, pikkuse võib jätta väikese varuga.Voodri lõikame papitükist suurema. Katame papitüki liimiga ja asetame voodrile, silume. Seejärel katame liimiga üleulatuva voodri serva ja pöörame papile, silume. See jääb ülemiseks servaks. Teistest külgedest lõikame üleulatuva voodri papiservaga tasaseks. Nimetatud papitükkide kasutamine on tingimata vajalik sissekäiva kaane puhul – kaas jääb neile toetuma.
• Pealekäiva kaane korral lõika kaanetükk paksemast papist ja karbist 2-3mm suurem ja kata nahaga. Kui kaanele on kavandatud mingi dekoor, siis tuleb arvestada, et kõiki kaunistamisvõtteid ja tehnikaid ei saa kasutada hiljem, kui kaas juba nahaga kaetud. Papist kaas lõika 3-4 mm karbist suurem. Nahatükk lõika 20-30 mm pappkaanest suurem. Papp kata liimiga ja aseta naha keskele, silu nahk sirgeks. Kata kaks üleulatuvat nahaserva liimiga ja silu papile, jättes nurgad üles. Lõika nurk ja silu kinni. Nii tee ka ülejäänud nurkadega. Kui nahk on paks ja ärakeeratud servad moodustavad süvendi, siis tuleb sinna liimida täitekiht.
• Tee kaane alumine osa (spiil), mis fikseerib kaane, minnes karbi sisse. Spiil lõigatakse paksust või mitmekordsest papist, arvestades karbi sisemõõtu ja materjali paksust, millega see kaetakse. materjaliga analoogselt kaane pealmise osaga.
• Vajadusel liimi täitekihid kaanele või spiilile.
• Nupu kasutamisel mõtle läbi selle kinnitus kaanele. Sageli on vajalik nupp kinnitada enne spiili allaliimimist.
• Aseta kaas lauale alumise poolega üles, kata spiil liimiga ja aseta kaanele võrdsele kaugusele välisservadest ning pane raskuse alla kuivama.
• Kaunista karp. Dekoori võib kavandada kaanele ja ka külgpindadele. Kaunistamisega ei tohi liialdada, mõjule peab pääsema ka naha enda ilu. Dekoor tuleb eelnevalt kavandada, sest osa kaunistamistehnikaid tuleb kasutada enne karbi ja kaane katmist nahaga (põimetehnika, vool jt.). Tuleb arvestada, et alati ei saa kasutada põletustehnikat, kuldamist. Värvitud nahale ei saa teha tilgatrükki jne. Kui puuduvad kogemused ja teadmised, tuleb proovitükil eelnevalt katsetada.

Neljakandilise nahkkarbi jooniseid näed siis kui vajutad SIIA

Read Full Post »

Ümmargune nahkkarp

Vajalik materjal:

• Papp (õhuke seinaks, paksem põhjaks ja kaaneks), või sobiva läbimõõduga papptoru
• Nahk
• Liim
• Voodriks nahk, lederiin, tihe riie vm.

Ümmarguse karbi valmistamiseks vajalik papp peab olema piisavalt painduv, et ei tekiks murdekohti. Kasutada saab edukalt ehituspappi (müüakse rullis) ning kaaneks ja põhjaks paksemat (1-2mm) lehtpappi. Papirulli võib saagida ketassael erineva laiusega väiksemateks rullideks, mida on hiljem mugavam kasutada. Spiiliks (kaane alumine osa)  saab tarvitada ka karestatud pinnaga immutamata soome pappi, mida saab saagida jõhvsaepingil ja serv lihvida lihvkettal. Soome papp on sobiva paksusega ja  jääb ära spiili kokkuliimimine kahest papikihist. Kui me kasutame papptoru (reliini või vaipkatete rullisüdamikke), siis saeme vajaliku pikkusega torujupi, mida võib teha käsisaega, nurga-, lint- või ketassael. Viimistleme toruotsad käsitsi või lihvkettal ja põhja alla liimimisest alates on töökäik sama, mis järgnevas kirjelduses. Valmis papptoru puhul langeb ära ka vajadus sisepõhja järele.

Töö käik:

• Määra kindlaks karbi soovitud kõrgus ja läbimõõt.
• Lõika papiriba, mille laius on karbi kõrgus ja pikkus 3-4 kordne karbi ümbermõõt. Arvestada tuleb papi jooksusuunda. Mida suurem kavandatakse karbi läbimõõt, seda paksemad tehakse karbi seinad.
• Liimimiseks võib kasutada spetsiaalseid silindrilisi puitvorme, juhuslikke sobivaid ümarvorme või kahte soovitud läbimõõduga pappketast ja papiribast volditud abivahendit. Joonis
• Keera papiriba ümber valitud vormi, et täpsustada papiriba pikkust. Samal ajal märgi papiribal koht, kus papp hakkab kahekordselt minema, sest papiriba seda osa, mis vormiga kokku puutub me liimiga  katta ei tohi.
• Õhenda (särfi) papiriba mõlemad otsad, et vältida paksendeid karbi sise- ja välisküljel. (kui papiriba kogupikkus on piisav). Papiriba võib ka jätkata otsastikku, seejuures neid papiriba otsi jätkukohtades ei  õhendata.
• Kata liimiga papiriba see osa, mis ei puutu kokku vormiga (alates märgist, kus papp hakkas kahekordselt minema).
• Liimiga katmata papiriba osa keeratakse tihedalt ümber vormi ja jätkatakse liimiga kaetud osa  ümber vormi kerimist. Soovitav on seda teha mingil aluspinnal ja papiriba kerides samas suruda seda vastu alust, et papiriba ei võtaks vale suunda. Vältida tuleb liimi sattumist vormi ja ümberkeritava papi vahele.
• Papiketaste kasutamisel aseta üks papiketas töölauale, sellele ülaketast hoidev volditud abivahend ja selle peale teine papiketas ning keri tihedalt liimiga kaetud papiriba selle ümber.
• Seo karbi ümber nöör ja jäta järgmise päevani kuivama.
• Tasanda karbi üla- ja alaserv (lihvklotsiga või lihvimiskettal).
• Lõika karbi sisepõhi (võrdne karbi siseläbimõõduga) ja välispõhi (võrdne karbi välisläbimõõduga). Selleks kasuta sirklit, sest valmistatud korpusel võib esineda väikesi deformatsioone. Valmis toru  puhul ringjoonte tõmbamiseks saab kasutada šabloonina samast torust saetud madalat torujuppi.
• Kata karbi välispõhi  liimiga ja aseta sellele kokkuliimitud karbi korpus ning suru sisepõhi ülalt sisse vastu välispõhja (jäta raskuse alla kuivama). Joonis
• Kui kasutad valmis toru, siis kata liimiga toru serv ja aseta põhjale ja jäta raskuse alla kuivama (sisepõhi pole vajalik).
• Pärast kuivamist tasanda karbi põhja välisserv.
• Määra kindlaks karbi katmiseks nahatüki suurus (pikkus 10 mm suurem ümbermõõdust ja laius 30mm suurem karbi kõrgusest).
• Paksu naha puhul tuleb külgservad eelnevalt särfida (õhendada). Keera nahk karbile ümber ja silu kinni jätkukoha vastasküljest nahariba otste suunas.
• Lõika kahekordselt olevad naharibad noa ja metallist nurgiku abil läbi. Nurgiku kanda vastu karbi põhja toetades tagab see vertikaalse lõikejoone. Mugavam on seda teha karpi toetades kruustangide või töölaua suru vahele kinnitatud karpi sissemahtuval ümarpuidul või  papptorul. Eemalda alumine läbilõigatud nahariba, vajadusel lisa liimi ja silu voltluuga. Teine võimalus: kahekordselt jäävate naharibade otsad eelnevalt särfida ja kinni liimida (esimene viis sobib õpilastele rohkem).
• Kata liimiga üle välispõhja ulatuv nahariba ja liimi kinni, kasutades voltluud silumiseks. Voltluu liigub välisservast karbi tsentri suunas ja üheaegselt vasakule vasakukäe esimese sõrme alla kortse jagades ja venitades, samal ajal silume jõuliselt voltluuga välisservast tsentri poole ja samuti mööda ringjoont. Nii ei kuhju kortse ja pind tasandub. Kui kasutame PVA liimi ja puuduvad kogemused, siis ära kata liimiga kohe kogu nahapinda, sest liim jõuab enne kuivada (tee järk-järgult). Liimi ei tohi määrida ka liiga paksult, siis nakkumine võtab aega, serva alt eraldub liimi ja määrib töö. Liimijäljed eemaldada kohe niiske pehme lapiga.
• Kui liimitud nahaserv oli paksuvõitu, siis moodustab see karbipõhjal süvendi ja sinna tuleb liimida tasanduskiht pappi.
• Põhjale  pööratud nahaosa võib kohati ulatuda karbi välisservast erinevale kaugusele ja alati ei õnnestu kogu pinda ideaalselt siluda, siis võib noaga lõigata ebatasase osa ära. Võtame noa ja lõigates liigub nuga hoidva käe nimetisõrm  karbi põhja välisküljel piirajana ja nuga liigub mööda ringjoont. Tuleb jälgida, et mitte põhjapappi läbi lõigata.
• Kata liimiga karbi ülemine nahariba ja suru see karbi sisse, alustades jätkukoha vastast. Silumist alustame jätkukoha vastasküljest liikudes põhja suunas ja mõlemasse suunda jätkukoha poole. Jälgi, et karbi ülaserv ei jää lokkima Kui lõikasime välisküljel üheaegselt läbi kaks nahakihti, siis nüüd tuleb seda teha ka karbi sees.
• Vooderdamine. Alusta karbi sisemisest põhjavoodrist – lõika sobivast nahast või mõnest muust voodrimaterjalist sobiva suurusega (karbi siseläbimõõt) ring. Kata karbi sisepõhi liimiga ja aseta sellele vooder ning silu kinni. Vooder karbi sisepõhjale ja karbi alla võib lõigata välja enne põhja allaliimimist karbi korpuse siseringjoone järgi.
• Kata voodriga karbi välispõhi, mis lõigatakse 3-5 mm karbi välispõhja läbimõõdust väiksem. Lõigata võib ka õhemast papist ketta, mis voodriga eelnevalt katta, asetada kohale ja jätta raskuse alla kuivama.

Siseküljele  võib voodrit  panna mitmel viisil:

• Küljevoodriks võetakse karbi täpne sisemine ümbermõõt ja ülaservast jäetakse 5- 7 mm madalamaks. Vooder peab katma sissepööratud nahariba alumise ääre, aga  see ei tohi takistada spiilil karpi sisenemast.
• Õhemast papist lõigatakse voodripapp, mis kaetakse naha või mõne muu      materjaliga ja liimitakse karbi sisse. Joonis
• Liimiga kaetud pappkaas asetatakse sellest 30mm suurema läbiimõõduga naha  pahemale poolele, silutakse. Nüüd   toimitakse nii nagu karbi  põhjaga. Spiil on voodriga kaetud kaane alla liimitud pappketas, mis läheb karbi sisse ja fikseerib kaane. Arvestada tuleb, et spiil voodriga kaetuna mahuks karbi sisse. Spiil liimitakse kaanele alla ja lastakse raskuse all kuivada. Kui nahka ei särfitud, siis spiilil ja kaanel tuleb kasutada sobiva paksusega täitekihte. Kasutada võib ka teisi kaanetüüpe
• Kui mõeldakse kasutada nuppu, siis olenevalt nupu kinnitusviisist on mõnikord vaja nupp kinnitada enne spiili alla liimimist.
• Karbi kaunistamiseks võib kasutada erinevaid tehnikaid ja võtteid. Enne karbi katmist nahaga tuleb mõelda, kuidas karpi kaunistada, sest osa tehnikaid tuleb sooritada enne naha karbile liimist, osa saab teostada valmis karbil. Hoiduda tuleks liialdustest, et lasta mõjule pääseda naha loomulik ilu.

Read Full Post »