· Nahka ja pappi lõika tugeval papil, reliinil, vineeril(piki kiudu) või spetsiaalsel lõikealusel.
· Spetsiaalsel lõikealustel on ruudustik, mis lihtsustab naha või papi täisnurkseks lõikamist.
· Lõikamisel kasuta laia ja paksu metalljoonlauda.
· Korrektsete lõikeservade saamiseks lastakse noal liikuda tihedalt vastu terasjoonlaua serva. Nuga liigub lõikamisel vasaku küljega mööda joonlaua paremat serva. Nuga hoia 30 – 45° nurga all. Väga püstine nuga ei lõika, liiga väikese nurga puhul tuleb lõikejoon ebatäpne.
· Vasaku käe sõrmedega suru parajalt joonlauale. Nõrga ja samuti liiga tugeva surve korral võib joonlaud nihkuda paigalt.
· vasaku käe sõrmed liiguvad joonlaua peal kaasa noa liikumisega.
· Ära aseta sõrmi joonlaua paremale servale, mida mööda liigub nuga.
· Suurema koguse ühesuguste mõõtudega papitükkide lõikamiseks valmista rakis, et iga papitükki poleks vaja eraldi mõõta.
· Lõikamist korda seni, kuni materjal on läbi lõigatud.
· Paber lõigatakse läbi alati esimese tõmbega, papp aga mitme tõmbega.
· Papi servad lõikamisel tõusevad üles, mis hiljem voltluuga mõlemalt poolt silutakse.
· Kääridega papi lõikamist välditakse, kuna käärid ei lõika kunagi nii puhtalt kui nuga.
· Ka kõverjooneliste detailide puhul on mõistlik valmistada šabloon ja lõigata noaga.
· Lõiget ära katkesta, muidu tuleb serv egaühtlane.
· Kõverjooni on hea lõigata lühikese teraga kääridega, kusjuures lõigata tuleb lühikeste tõmmetega ja vasaku käega nahka või pappi samaaegselt keerata.
· Täpse paralleeljoone saamiseks märgi kaks üksteisest võimalikult kaugel asetsevat punkti.
· Papist kokkuliimitud karbi servi saad vajadusel tasandada lihvkettal.
· Põhjaservade lihvimisel hoia karpi põhjaga üles (ketas ei rebi põhja lahti)
· Mugav on kasutada ka puitklotsile liimitud lihvpaberit.
· Särfimisel peab töö alus olema tugev ja sile.
· Nuga hoia peaaegu horisontaalselt ja liigub endast eemale.
· Sisselõikamiste vältimiseks muuda särfimise suunda.
· Jälgi, et särfitava naha alla ei satuks nahapuru. See tekitab kõrgemad kohad ja neis punktides võib toimuda naha läbilõikamine.
· Igal õpilasel särfimine ei õnnestu. Särfimata saab rahuldava tulemuse ka siis, kui kasutame õhemat nahka ja papist täitekihte.
· Iga detaili jaoks valmista paberist šabloon, mõõdus 1:1. See võimaldab materjali kokku hoida.
· Aseta ühe töö kõikide detailide šabloonid korraga nahatükile ja vaata kas nahka jätkub, leia parim paigutus. Sirgjoonelised detailid võivad külgneda.
· Šabloonide nahale asetamisel jälgi, et naha paremal pool ei oleks defekte või jäta defekt sobivasse kohta, mida saab hiljem peita, katta vm.
· Märkimiseks saab kasutada hõbedast geelipliiatsit.Märgitud joont saab niiske lapiga koheselt ära pühkida.
· Kavanda soovitud kaunistamisvõtted ja nende õigeaegne teostamine.
· Põletustehnikat kasutades katseta eelnevalt samast nahast proovitükil (iga nahk ei sobi põletamiseks).
· Liiguta põletusnõela sujuvalt. Joonte algus ja lõpp olgu hajuvad.
· Ära peatu joonte tõmbamise ajal.
· Et õhuke nahk põletamisel kokku ei tõmbuks, liimitakse kliistriga alla õhuke joonistuspaber.
· Töid, mille tugevdamiseks kasutatakse pappi (karbid, köited), kasutatakse põletustehnikat pärast nahaga katmist.
· Naha põletamisel tekib sarvaine põlemisel ebameeldiv lõhn. Soovitav kasutada põletustehnikat ventileeritavas ruumis.
· Intarsias sobitatakse kokku ühepaksusi nahatükke.
· Mingi pannoo valmistamisel intarsiatehnikas lõikame nahatüki äärmise serva sirgeks joonlaua abil pärast nahatüki kohale liimimist vähese kuivamise järel ja eemaldame ülearuse riba. Kõrvale liimitaval tükil lõikame serva eelnevalt.
· Servade punumisel aukude märkimiseks võib kasutada perfokaardi auguriba.
· Augud löö auguraudadega puitklotsi otspinnal või augutangidega.
· Liimimisel kasuta aluseks üksteise peale asetatud ajalehti, millest viska üks kiht iga liimimise järel ära või vana ajakirja, mille lehti pööra.
· Nahk kata liimiga ühtlase õhukese kihina.
· Liimiga katmisel liigub pintsel keskelt serva poole, et ei tõmbaks liimi nahatüki alla (paremale poole)
· Kui on vaja naha serv teatud laiuselt liimiga katta, kasuta abipaberit, millega jätad liimitava osa katmata.
· Kui on vaja katta väljalõigetega nahka (ažuurtehnika), siis on parem katta liim nahale väikese poroloonrulliga kergelt surudes (pintsliga tõmmates satub liim avadesse)
· Liim ei tohi olla tükiline, sest tükid jäävad läbi naha paistma.
· Ära karda kliistri või PVA liimi näppudele sattumist (nahka tuleb kinni hoida ka liimiga määritud kohtadest).
· PVA liim kuivamisel klaasistub, seetõttu detaile, mida hilisemal liimimisel tuleb painutada – valmista vahetult enne liimimist.
· Papile (karbid, köited) pööratavad naha ääred särfi õhemaks.
· Kandilise pappdetaili puhul lõika nurk 1 mm ulatuses tagasi.
· Kattematerjali pööramiseks papile kasuta abipaberit ja voltluud.
· Kliister kuivab aeglasemalt kui liim ja võimaldab nahka kauem töödelda.
· Kliistri valmistamiseks võta 100g nisujahu, 2-3 spl rukkipüüli ja sega vähese külma veega, lisa 0,5l vett ja kuumuta pidevalt segades. (Mitte keeta!)
· Detaili nurga kohal surutakse liimiga kaetud nahk voltluu abil vastu pappi. Voltluu ja vasaku käe esimese sõrmega jaotatakse kattenaha kortsud ja silutakse välisserva poolt sissepoole.
· Kunstnahaga katmisel lõigatakse kattematejali servadest kolmnurgad välja, et ei tekiks suuri kõrgeid volte.
· Liimitud detailid kuivata puhaste paberite vahel raskuse all.
· Detailide ajutiseks kinnitamiseks võib kasutada kummiliimi
· Raskustena sobib kasutada jõupaberiga üleliimitud silikaattelliseid.
· Töödeldavale nahale sattunud liim eemalda koheselt niiske lapiga.
· Liimipintsleid hoia tööprotsessis vees. Enne tarvitamist kuivata.
· Kattevärvidena saab kasutada akrüülvärve. Põhitoonid võib lasta segada ehitusmaterjalide poes. Akrüülvärvid sobivad ka kroompargitud nahale.
· Suuremaid nahapindu saab väiksematest tükkidest kokku panna erineval viisil:
„parkett”, „kuusk”, „ameerika ruut”, „virtraaž” jmv.
· Taimparknaha koloreerimiseks kasuta aniliinvärve. (Keeda villase riide värvi kange lahus).
· Aniliinvärvidega töötades kasuta kummikindaid.
· Koloreerimisel väiksemad pinnad kaetakse akvarellipintsliga, suuremad tampooni või harjaga. Kaetakse kiiresti ja ühtlaselt.
· Naha pinda võib kaunistada ka mahuliste värvitäppidega, mis tehakse terava otsalise tikuga, akrüülvärve kasutades.
· Värvi on mugav hoida väiksemates pudelites.
· Värvi väljavalamiseks on otstarbekas kasutada karastusjookide plastpudelite äralõigatud põhju, milles on süvendid ( väikene kogus värvi ei valgu laiali).
· Taimparknahast esemetele säravama ilme andmiseks võib nahka lakkida vedela nitrolakiga, kasutades tampooni.
· Ära kaunista nahkeset üleliigselt. Lase mõjule pääseda naha pinnastruktuur ja loomulik võlu.
· Punumiseks lõika nahariba noa ja joonlaua abil õhukesest nahast. Nahatükk aseta lõikealusele. Esimese lõikega lõikame nahatüki serva sirgeks. Järgnevad naharibad lõigatakse nahatükki paigast liigutamata.
· Kaelaehte tarvis (nooremad õpilased) võivad nahariba lõigata ka kääridega ringikujulisest nahatükist. Nahariba hiljem niisutatakse ja venitatakse. Siin ei sobi liiga õhuke nahk, mis võib venitamisel katkeda.
· Punumisel nahkriba jätkamisel õhenda mõlemad otsad naha pahemalt poolt.
· Kuuma plaadi või triikrauaga ei tohi pressida niisket või märga nahka – see muutub mustaks.
· Materjalina saab kasutada kantud nahktagisid, käkotte, saapasääri jne., samuti mõningaid valmisdetaile (taskud jm.)
· Pea meeles – nahkesemed pleekuvad nii päikese kui ka päevavalguslampide valguses
Lisa kommentaar