Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Materjal ilmunud ka Maalehe nõuandelisas Targu Talita nr 20 17.05.2018.

Liblikate ilu ei pea nautima ainult looduses, seda võib teha ka ruumis, rõdul, terrassil.

Nahajääkidest võib meisterdada kirevaid liblikaid, mida saab tamiiliga riputada lastetuppa, aga ka mujale. Efektne on seda teha liblikate grupina erinevatel kõrgustel. Õhk paneb liblikad  pidevalt liikuma, pöörlema. Kõigepealt tee kokku murtud paberilehest šabloon (pooled tulevad sümmeetrilised). Eeskujuks Eestis on ligikaudu 2400 päevaliblikat!  Liblikas koosneb kahest poolest, mille vahele on liimitud tugevduspapp ja kehaks ümarpulk. Kui nahatükid on väikesed, siis võib ühe külje teha ka kahest osast (ka erivärvilised). Pärast kuivamist lõikame kahekordsed servad kääridega korrektseks. Mustri värvime akrüülvärvidega. Edukalt võib kasutada ehituspoest pärit akrüülvärvi jääke, neid ka omavahel segades. Värvid on üsna pleekimiskindlad. Liblikaid ei tohi muidugi vihma kätte jätta. Kaunistamiseks võib kasutada ka erinevaid sädeluspulbriga metallikvärvilisi liime. Tundlad teeme peenest vasktraadist, silmadeks sobivad pärlid. Päevaliblikate tundlad on nuijad. Liblikad võib varustada ka traadist jalgadega, mis liimiga kaetud õhukese naharibaga  ümber kerida.

Advertisements

Põrandakellad.

Materjal ilmunud ka Maalehe nõuandelisas Targu Talita nr 16 pealkirjaga  „Pilkupüüdvad ajanäitajad“19.04.2018

10 euro eest ainulaadne ajanäitaja.

Kellade valmistamiseks läheb vaja puidust ketast ja papptoru. Kui me kasutame viimistluseks isekleepuvat dekoratiivkilet, siis tuleb kettaserv eelnevalt värvida. Seejärel katame kilega. Korrektse väljanägemise saame, kui kile ei ulatu päris ketta servani. Toru kinnitamiseks kruvime alusele tihedalt torusse  mahtuva puidust südamiku. Jala valmistame papptorust. Ülaotsa saeme  kaldu, kui me ei kasuta poolkerasid, mis võimaldavad muuta sihverplaadi kaldenurka. Antud kelladel on numbrilauaks portselanimaalis tunnijaotusega taldrik ja  poolkerale sobitatud väike vinüülplaat koos CD-ga. Augu taldrikusse kellamehhanismi tarvis puurime klaasipuuriga. Poolkera on graniitvärviga kaetud vana klaaskuppel. Selleks sobib ka mõni plastkera.  Numbrilaudadel on taha liimitud 3 cm kõrgune paksuseinaline papprõngas, mis mahub torusse. Numbrilaua (taldriku) võib kujundada ka portselanimarkeriga, siis langeb ära kuumutamine keraamikaahjus. Toimida vastavalt juhendile. Värvitavad pinnad eelnevalt puhastada, lasta kuivada 4 tundi enne ahjupanekut. Ahju mitte eelsoojendada. Kuumutada koduses praeahjus 160 kraadi juures 90 minutit. Lasta jahtuda ahjus.

Materjal ilmunud ka Maalehe nõuandelisas Targu Talita nr 15 12.04.2018

Seinapannoo aluseks on kasutatud vana mööbliplaati. Sae tikksaega vajaliku suurusega tükk, lihvi servad. Sobida võib mõõtmetelt ka mõni juhuslik kapiuks kolikambrist.  Riputamiseks puuri akutrelliga tahaküljele kaks mitteläbivat ava. Taaskasutusest võid leida mööblitööstuse nahajääke või nahkrõivaid ja nööpe. Antud pannool(45x70cm) on kasutatud pastelsetes toon-toonis nahatükke. Plaadi katmist alusta nurgast. Vali ühepaksused nahatükid. Kata nahatükk PVA-liimiga, aseta üle plaadi nurga, silu kinni ja servad pööra plaadi tagumisele küljele, vormi nurk. Lase veidi kuivada ja lõika liimitud nahatüki serv vaibanoa ja metalljoonlaua abil sirgeks, kui teha seda eelnevalt siis nahk venib liimimisel ja serv ei säilita sirgjoonelisust.  Järgmise külgneva tüki  serva (eelmisele vastu minev) lõikame sirgeks ja edasi toimime nagu varem. Tausta võib katta ka ühestükis materjaliga(nahkmantli seljatagune). Liimiplekid eemalda kohe niiske lapiga.  Nööbi kohad märgi markeriga ja puuri süvendid, kuhu mahuvad silikoonliimiga nööpide kannad. Nööbid jaota süvenditele. Nüüd veidike „mängimist“ –  nööpe (erinevad värvid ja suurused) saad ümber tõsta või ka vajadusel lisada. Kui oled saanud soovitud tulemuse, alusta liimimist.

Materjal ilmunud ka Maalehe nõuandelisas Targu Talita nr 13 29.03.2018 pealkirjaga – Ühest sarvest mitu ehet.

Ehete toormaterjaliks on teise ringi poe tasuta leiukastist  pärit sarvest küünlajalg.

Luust ehete tegemine on väga vana moodus meie esivanemate juures luua endale kaitse. Kasutati erinevate loomade luid,  sarvi ja  küüniseid, ning selle kaudu loodeti saada loomade jõud ja vägi. Luudest on tehtud vilepille, vurre, nööpe, ehteid, kamme, nuge, ahinguid, mängunuppe, odaotsi ja isegi uiske(hobuseluud) jpm. Sarve võib kohe töödelda, luu tuleb aga enne üdirasvast puhtaks keeta, mis kestab tunde. Sarve saab saagida peenehambulise käsi-, raua- ja jõhvsaega. Sarv on hästi puuritav, lihvitav, poleeritav. Sõrmuse puhul tuli luust saagida seib, vajadusel muuta lihvkettal väliskuju, millesse puurime vajaliku läbimõõduga ava. Valime sarvest ilusa tüki, töötleme. Kinnitatud on sisselõike, liimi ja lisaks veel ettepuurimisega vasknael. Sarve teravatest otstest on tehtud seitse „kihva“. Kaelaripatsid sae välja oma fantaasia järgi. Kaunistamiseks vali  erineva läbimõõduga puurid. Luud ja sarve sobib kokku sobitada metalli, naha ja puiduga.

Naharibad ehte kaela riputamiseks  lõika tugeval papil, reliinil, piki kiudu vineeril või spetsiaalsel lõikealusel. Lõikamisel kasuta laia ja paksu metalljoonlauda ja vaibanuga. Korrektsete lõikeservade saamiseks lastakse noal liikuda tihedalt vastu terasjoonlaua serva. Nuga liigub lõikamisel vasaku küljega mööda joonlaua paremat serva. Nuga hoia 30 – 45* nurga all. Väga püstine nuga ei lõika, liiga väikese nurga puhul tuleb lõikejoon ebatäpne. Vasaku käe sõrmed liiguvad joonlaua peal kaasa noa liikumisega. Kui nahatüki serv on sirgeks lõigatud siis nahka ei liigutata, jätkatakse ribade lõikamist.

Materjal ilmunud ka Maalehe nõuandelisas nr 20 22.03.2018

Palju näeb plekktaarat augustatult küünlalaternatena, pliiatsitopsidena rüütatud tekstiili, paberisse või nööriga ümberkerituna.

Siin on plekktaara varustatud kaantega ja saame erineva mahuga plekktoosid. Aastaid tagasi sai komplekt kiitva hinnangu üleriigilisel õpilastööde näitusel. Idee tekkis juhuslikult märgates, et  erinevate kõrgustega karbid  on mitmed ühesuguste läbimõõtudega. Selleks, et kaas peal püsiks, sai treitud puidust ümardatud servadega kettad. Võimalik on kettad ka liimpuidust tikksaega välja saagida, serv ümardada, lihvida ja liimida väljaulatuvana ülemisse karpi. Hea tulemuse saame aerosoolvärvidega kattes. Värvida tuleb õues või hästi ventileeritavas tööruumis. Kaunistada võib värvitäppidega kasutades hambatikku.

Materjal ilmunud ka Maalehe nõuandelisas Targu Talita nr 11 15.03.2018

Korki on ehete materjalina  edukalt kasutatud luukildude, klaashelmeste ja puupärlite kõrval juba muistsetes ehetes. Kork on mõnus ja nägus materjal ehete meisterdamiseks ka kaasajal.

Kõrvarõngad on valmistatud lehtkorgist(siseviimistlusmaterjal). Kuna see materjal on habras, siis on soovitav liimida korgileht PVA-liimiga õhukesele nahale. Pärast kuivamist saab kettaid  välja lüüa augurauaga puitpaku otspinnal. Ristkülikud või kolmnurgad lõika  vaibanoa ja metalljoonlaua abil lõikealusel. Kaelakeed ja käevõrud on  lihvitud kasutatud korkidest nelinurkseteks lihvkettal  ja lükitud ümarkummile. Avad puurime puurpingis või akutrelliga. Sõlme peidame süvendisse kahe tüki vahele, mis omavahel kokku liimime.

Toredat meisterdamist!

 

Materjal ilmunud ka Maalehe nõuandelisas nr 9 01.03.2018

Sulatustehnikat on kasutatud aastakümneid, kuid see oli kunsti- ja käsitööõpetajate privileeg, sest vaja on keraamikaahju. Praegu võib sulatusteenust väljast osta.

Aluseks kasutame keraamilist glasuuritud seinaplaati. Vaja läheb juuspeent vasktraati, värvilist klaasi, punase vase viilmeid, kummiliimi. Tööriistadeks on käärid, lõiketangid, pintsetid. Plaat võib olla valge või mõnda muud pastelset tooni (kindlasti kaetud glasuuriga). Kavandi joonistame plaadile. Vormime detaili ja asetame õhukese liimikihiga kaetud kohale. Jälgime, et mingi osa traadist ei jääks õhku, see võib läbi põleda ja joon katkeb. Liim põledes ei jäta mingeid jälgi. Ringe saab teha traati ümarpulgale kerides ja kääridega läbi lõigates. Rõngastesse asetame klaasitükid. Klaas sulab ümaraks ja traatrõngas piirab klaasi laiali valgumist. Pihlakamarjad on ju nagu päris! Mõningatel juhtudel klaas jahtumisel praguneb – tekib efektne kraklee, kuid kunagi ei pudene sealt tükke. Sulas olekus oksüde

erub vask vask(I)oksiidiks. Klaasi saab purustada metallhaamriga presentkotikeses kõval alusel, tükke tõstame paika pintsettidega. Lehekontuuridesse puistame vaseviilmeid. Tööd võib kombineerida ka koos portselanimaaliga. Siis on vajalik kahekordne põletus. Teisel korral põletame madalamal temperatuuril, mida nõuab portselanivärv. Meeldivat nokitsemist!