Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Kotid taaskasutusest  ja ümbersünd kalaks. Kalaliike lisandub „aretuse“ käigus.

Pildipaaridest ülemine on kotist ja alumine kotist valminud kalast.

Haapsalu Viigi Kool avas 19. jaanuarist Kullo Lastegaleriis Kuninga 6. näituse „Akvaarium“ ja kõrvalsaalis „Vöötatud nahast vakad“, mis on osa Eesti Vabariigi sajandale  aastapäevale pühendatud näitusest „100 vöötatud nahast vakka“.

Haapsalu Viigi kooli kuus aastakümmet

Õpetajate Leht 08.01.2021

Tiina Vapper

Täielik kirjutis aadressil: https://opleht.ee/2021/01/haapsalu-viigi-kooli-kuus-aastakummet/

Pilte näituselt: https://villub.wordpress.com/2020/10/08/haapsalu-viigi-kooli-opilastoode-naitus-akvaarium/

 

Kooli juubeliks valmis õpilastööde näitus „Akvaarium“

Viigi kooli õpilastööde näitus „Akvaarium“ valmis tööõpetuse õpetaja Villu Baumanni juhendamisel ning seda sai Haapsalu kunstikooli galeriis näha eelmise aasta septembri lõpust oktoobri lõpuni.

Näitust külastanud inimeste hinnangul oli vaatepilt pilkupüüdev ja võimas: terve ruum oli põrandast laeni täidetud tamiili otsas rippuvate eri mõõtu ja värvi kaladega, mis õhu liikudes kergelt hõljusid, tekitades imepärase illusiooni veealusest maailmast. Villu Baumann räägib, et selline mõte tuli tal 2019. aastal Eesti vabariigi 100. aastapäevaks näitust „100 vöötatud nahast vakka“ ette valmistades. Näitust üles pannes märkas ta kunstikooli galerii lae all valgustite kinnitamiseks mõeldud neljakandilist raami. Just siis tekkiski esimene kujutluspilt kogu ruumi täitvatest kaladest.Eriilmelised kalad valmisid tööõpetuse tundides kahe aasta jooksul. Kevadel 75. juubelit tähistanud staažikas pedagoog annab sellel ning andis ka eelmisel õppeaastal tunde kahes klassis, kus kõigis on kuus õpilast. Nii et näitusel väljas olevad kalad on 24 õpilase tehtud.

Kuna kalu pidi olema palju – kokku on näitusel 200 kala – toimus töö Villu Baumanni sõnul nagu jooksval lindil. „Osa kalu on küll algusest lõpuni ühe lapse tehtud, aga kuna neid oli nii arvukalt vaja, siis üks lõikas, teine liimis, kolmas „söötis“ ehk toppis kokkuõmmeldud kala vatiini täis. Ja mina siis lõpuks vaatasin, missuguse pea ja saba see kala saab ja andsin viimase lihvi. Kalade seas on ka selliseid, mis meenutavad mõnda olemasolevat kalaliiki, enamik aga on fantaasiakalad.“

Õpetaja lisab, et tööprotsess oli nii kiire, et kavandeid ei olnud aega teha ning kõik sündis tegemise käigus. Materjalidest kasutati kingapealseid, nahkrõivaste kraesid ja mansette, tekstiili, vöösid, kotte. Põhjakalad ongi valmistatud kottidest. Silmadeks aga on kaladel klaaskuulid, needid, nööbid, pärlid.

Villu Baumann ütleb, et kohalikud inimesed juba teavad, et ta kogub kõikvõimalikke põnevaid materjale, mida saab tööõpetuse tundides taaskasutada. Nii juhtuski, et mõni aeg tagasi jäi tänaval üks auto tema kõrval seisma ja juht uuris, ega tal juhuslikult kingapealseid vaja ei lähe. Nimelt oli lähikonnas likvideeritud jalatsitsehh ja terve hulk valmisõmmeldud jalatsipealseid jäi üle. „Võtsin pakkumise muidugi tänuga vastu ning kingakandadest ja ninaosadest vormisimegi kaladele toredad pead. Olen sagedane klient ka taaskasutuskauplustes, kust materjali saab odavalt ja vahel ka täiesti tasuta. Küllap nii mõnigi vaatas kõrvalt ja imestas, et mida see vanamees nende naisterihmikutega teeb, aga rihmikute rihmadest said kalad endale toredad vuntsid,“ muheleb õpetaja.

Villu Baumann tunnistab, et mahukat näitust ette valmistades tuli tal vahepeal ka närv sisse: kas ikka jõutakse õigeks ajaks valmis ja kuidas kõik välja kukub. Näitus õnnestus suurepäraselt, rahule jäid nii õpilased kui ka õpetaja. Ka näitusekülastajatel jagus üksnes kiidusõnu. Muuhulgas arvati, et see näitus võiks jääda püsinäituseks, sest kalad sobivad Haapsallu hästi.

„Ehkki kurdetakse, et tänapäeva noori köidab rohkem virtuaalmaailm ja nende töössesuhtumine on muutunud, mina seda öelda ei saa. Kui töö on õpilaste jaoks huvitav, teevad nad seda hea meelega. Põnev töö oli see ka minu enda jaoks, seda teeks ikka ja jälle.

“Villu Baumann on Haapsalu Viigi kooli tõeline raudvara, kes on ühes ja samas koolis töötanud 1968. aastast ehk ühtekokku 52 aastat, mida on vaid kaheksa aastat vähem kui koolil vanust. Ta räägib, et õpetaja sai temast juhuse tahtel. „Armeeteenistusest tulles mul eriala ei olnud, aga tööle oli vaja minna. Klassivenna vend oli selles koolis õppealajuhataja, neil oli õpilaskodusse kasvatajat vaja ning nii ma sinna sattusin ja jäingi. Varsti läks ära tööõpetuse õpetaja ja kuna olin ainuke noor mees, kelle peale võis need ülesanded panna, hakkasingi tööõpetust õpetama. Hiljem läksin Tallinna pedagoogilisse instituuti kaugõppesse töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajaks õppima. Kuna sealt saadud teadmised olid liiga tehnilised, täiendasin end hiljem mitmel kunstikursusel.

Kõik need aastad on Villu Baumann pidanud blogi, kust on näha, et näitusi hakkas ta korraldama juba noore õpetajana. Juba 1971. aastal tõsteti kahe tema õpilase töid esile. Üks neist oli Ado Tuuga, kellest saigi tuntud disainer ning kes osales ka Eesti krooni kujundamise konkursil, kus ta saavutas teise koha. Endise õpilase tehtud nahast raamatukaaned olid õpetajal alles ja ta sai need talle eelmisel suvel üle anda. Teine õpilane, Valeri Valkenberg, pälvis kooliajal tähelepanu oma intarsiatehnikas tehtud seinaplaatidega.

Õpilastööde näitusi on olnud aastate jooksul nii palju, et neid ei jõua kokku lugedagi – kohe, kui tundides sai mingi teema läbitud, järgnes sellele kokkuvõttev näitus. Villu Baumann on teinud õpilastega naha-, klaasi- ja tekstiilitöid, keraamikat ja portselanmaali. Näitustel on olnud väljas nahajääkidest meisterdatud dinosaurused, tekstiilist seinapannood, peeglid, linnumajad, lambikuplid, kellad, võtmed jne, jne. Rohkem kui 30 aastat osaleti kõigil vabariiklikel õpilastööde näitustel ja neile eelnenud maakondlikel näitustel ning tööõpetuse sektsiooni juhina korraldas Villu Baumann kümmekond aastat näitusi poiste tehtud töödest.

Näitusi on olnud Eesti eri linnades – ainuüksi Haapsalus Kuke galeriis 20 korda –, aga ka Soomes, Prantsusmaal, Indias, Hongkongis. „Kõik need on olnud tasemel näitused, midagi häbenema ei pea,“ arvab Villu Baumann, kes on enda sõnul tahtnud näidata, et ka mitte millestki saab põnevaid asju teha ning et erivajadusega lapsed ei ole teistest kehvemad.

Haapsalu Viigi kooli õpilaste näitus „Akvaarium“ pidi jaanuaris tulema ka Tallinna, kuid koroona segas vahele. Näitus huvilistel siiski nägemata ei jää – praeguse kokkuleppe kohaselt saab seda näha augustis Kullo laste kunstigaleriis Tallinna vanalinnas.

 

 

 

Metallide kohrutamine

Kohrutamine põhineb metallide plastsetel omadustel.

Head plastilised omadused on punasel ja valgevasel,  alumiiniumil ning pehmel terasplekil. Kohrutamisel kasutatakse täpitsaid, mis on kujult tornid, aga erinevate otspindadega ja erinevaid kohrutusvasaraid. Täpitsatega faktuuritakse valmistatavate esemete pinnad. Ajalooliselt kasutati tööpinnaks pigialust aga lihtsam viis on kasutada kummiplaati. Kohrutustehnikas tehakse ehteid, seinaplaate, õõnesvorme jm. Siin on näideteks  tähtkujumärgid. Kavandame tähtkujumärgi, kanname plekile ja lõikame välja. Töötleme servad ja täpitsaid kasutades vormime kujundid. Töö oksüdeeritakse ja kaetakse õhukese lakikihiga. Kujundile joodame kolm toetuspunkti(naela), millega kinnituvad puitpinnale ja raamime, eksponeerime puitplaadil või treitud taldrikul. Kunagi kasutati suurte pindade faktuurimiseks ümaraks käiatud teraga kirvest, mis tekitab lüües joonterägastiku või vasarasse kinnitatud süvistatud täpitsat, mis võimaldas kasutada paksemat plekki ja oli kordades produktiivsem (nt kamina koldeava esiserv).