Nahavoolitehnika
Nahavooliga saame nahapinna reljeefsuse modelleerimisega ühel või mitmel tasapinnal. Nahavooli on tehtud eri aegadel mitmel viisil: klassikaline topisvool, lõikejoontega piiratud lamevool, täkitud fooniga ja joontehnikaga piiratud lamevool ning kõrgvool.
Klassikalise topisvooli puhul liimiti nahk aluspapile. Niiskele nahale kanti soovitud kujundid, seejärel tehti noaga nahapinda sisselõiked, jooned vormiti. Siis tehti kujundit piiravatesse joontesse sisselõiked, mille kaudu topiti papi ja naha vahele täiteks vatti või ligniini, millele järgnes dekoori modelleerimine.
Lõikejoontega piiratud lamevooli puhul asetatakse kavand niiskele nahale. Joonepulgaga vajutatakse dekoori piirjooned naha pinnale ja kasutatakse nahalõiketehnikat. Tehakse sisselõiked, mis jätavad naha 0,5 mm paksuselt läbi lõikamata. Siis asetatakse kopeerpaberi matt pool vastu naha pahemat poolt. Modelleerides lõikejooni kandub joonis naha aluspinnale, kuhu liimitakse täitematerjaliks papp. Täitematerjal lõigatakse mööda piirjoont umbes 1mm kujundist väiksem. Naha aluspind kliisterdatakse 2-3 korda (lastes vahepeal kuivada) ja seejärel liimitakse nahk papile. Kasutades voolipulka silutakse nahk aluspapile ja alustatakse lõikejoonte ja ornamendi voolimist kuni nahk ja täitematerjal on veel pehmed. Osa pindu võib täkkida.
Täkitud fooniga ja joontehnikaga piiratud lamevooli tegemisel toimitakse täpselt nagu lamevooli puhul, aga pärast ornamendi viimistlemist täkitakse foon temlitega.
Kõrgvooli puhul näidatakse kavandil varjutamise abil kõrgusastmed. Kavand kantakse aluspapile. Täitematerjaliks võib kasutada pappi, nööri, kliistriga segatud nahapuru, ligniini jm. Papist kujundid liimitakse aluspapile (karbikaanele). Nahk särfitakse ja liimitakse aluspapile. Ornamendi servad vajutatakse sõrmede abil nähtavaks ja kohe alustatakse voolipulgaga voolimist. Suuremahulise töö puhul kaetakse töö riidega ja asetatakse kilekotti ja mingi raskuse alla. Töö jätkamise korral nahapind niisutatakse ja jätkatakse voolimist. Voolimine lõpetatud, pannakse tööpinnale vilt või midagi muud pehmet ja jäätakse laudade vahele kuivama. Sellele järgneb kaunistamine kasutades värvimist, kuldamist või batikat. Lihtsa reljeefse pinna saamiseks ei pea tingimata olema taimparknahk, võib kasutada ka õhukest värvitud ja niisutamata nahka ja voolimine õnnestub voltluu abil. Voolida ei tohi liiga suure survega ja pikalt hõõrudes, siis tekib läikiv ja vigastustega nahapind.
Tilgatrükk
Tilgatrükk on tuntud ilupaberite valmistamisel, kuid seda saab kasutada ka naha dekoreerimiseks ja isegi puidul. Tilgatrükki võib võtta iseseisva naha kaunistamise võttena aga seda võib pidada ka üheks marmoreerimise viisiks. Laia madalasse nõusse (fotovann) valatakse vesi. Trükivärv lahustatakse tärpentiniga. Õige vahekord tuleb leida katsetamise tulemusena. Liiga paks värv ei imbu nahasse ja jätab nahapinnale paksu rasvase korra. Lahustatud värv tilgutatakse vette ja see valgub laiali veepinnale moodustades huvitava mustri. Üheaegselt võib kasutada kahte-kolme värvitooni Tilgatrükiks ei sobi paksu värvikorraga nahk, mis ei ima värvi endasse. Sobib taimepark, aga ka mõningad teised. Jällegi tuleb väikese proovitükiga katsetada. Siin kasutatakse veel teisigi nippe – tapeedikliistrit, mille pinnal saab mustrit kujundada ja suunata(nt. kammiga, pulgaga jne.) kuna värvikiht püsib kliistri pinnal rohkem paigal. Nahk asetatakse vedeliku pinnale ja jälgida, et kogu nahapind puutuks värviga kokku. Tõstame välja ja asetame ajalehele. Teise ajalehe asetame peale ja vajutades paberile eemaldame lahtise vee ja üleliigse värvi. Seejäel jätame ajalehtede vahele raskuse all kuivama.
Põletustehnika
Põletustehnika puhul kantakse ornament nahale põletusaparaadi abil (puidupõletusaparaat). Põletusjoon jääb taim- ja kroompargitud nahal pruuniks, pärgamendil aga heledaks. Kasutada saab naha mõlemat poolt. Põletust ei saa kasutada kattevärviga kaetud nahal. Kalkal olev kavand tehakse pöördel pehme pliiatsiga üle. Kalka asetatakse nahale, kinnitatakse ja voltluuga höörudes kandub joonis nahale. Otse pliiatsiga nahale ei tohi joonistada (hiljem jäävad jooned ja vajutused näha). Mõningaid kavandeid polegi vaja nahale kanda vaid jälgida kõrvalt. Ettejoonistatud kavand paneb kätt kramplikult joonest kinni pidama ja jooned ei tule sujuvad. Selleks, et õhuke nahk põletamisel kuumuse tõttu kokku ei tõmbuks, liimitakse naha pahemale poolele paber. Karpide puhul, kus tugevduseks on kasutatud pappi, tehakse põletus nahaga kaetud valmis karbile. Erinevalt puidust saab nahale põletada sujuva joonega nagu kirjutades. Mingit jooneosa tõmmates tuleb see sooritada ühe tõmbega lõpuni, „vahepeatusi” teha ei tohi, sinna tekib tumedam ja sügavam punkt kuni läbipõlemiseni. Joone kuju oleneb ka temperatuurist ja liikmiskiirusest. Surve tugevusega saab reguleerida joone laiust ja teha ka paiskirja. Metalljoonlauda kasutades saab tõmmata sirgjooni. Tõmmatud joont on raske parandada, vajadusel proovida üle tõmmata madalama kuumusega. Soovikorral võib mõningaid detaile värvida nii, et värv ei satuks põletusjoontesse. Alguses tuleb kindlasti harjutada ja omandada töövõtted proovitükkidel, mitte minna kaunistama kohe valmis eset, mille võib mõne liigutusega kõlbmatuks muuta.
Pimetrükk
Pimetrüki puhul annavad jäljendi trükivormi kõrgemad osad. Trükkimine toimub taimparknahale otsesurvega ülalt alla, kas lüües haamriga või kasutades pressi. Nahasse tekivad süvendid. Sellist värvideta trükitehnikat nimetatakse pimetrükiks. Pimetrüki tehnikas kasutatakse ornamendi kujundamiseks mitmesuguseid metalltempleid ja –pulgakesi. Neid vajutatakse nahale nii külmalt kui ka kuumalt. Kalka abil kantakse kavand nahale, ja nahapind niisutatakse vatitampooniga, tehakse templiga kerge proovivajutus ja seejärel samas kohas sooritatakse haamrilöök. Üksikutest templitest saab moodustada erinevaid motiive ja neist omakorda terveid suuri pinnakaunistusi. Külmad templijäljendid sobivad paremini raamatuköidetele, karpidele, mitte aga pehmetele toodetele – rahakotid, märkmikud. Trükkida saab ka kuumade templitega. Puidust käepidemetega templeid kuumutatakse gaasileegil. Kindlasti katsetada tööga samast nahast proovitükil, sest nahkade niiskusesisaldus on erinev. Katsetamise tulemusel valime sobiva temperatuuri ja püüame teha kõik löögid ühesuguse kuumutusastmega. Sirgjooni tõmmatakse kuumutatud rullikuga paksu metalljoonlaua abil, võimalik on ka kasutada kuumutatud voltluu sarnast metallnuga.
Alguses võib julgelt kasutad töökojas leiduvaid metalli kohrutamiseks muretsetud täpitsaid, tavalisi ja ristpeaga kruvikeerajaid, ümardatud otstega meitleid, peeneid torujuppe, kruvi-, ja poldipäid.
Aplikatsioon
Nahaaplikatsiooni kasutatakse sajandeid. Nahaaplikatsioon on pinnakaunistus, kus dekoori moodustavad nahast väljalõigatud ja alusmaterjalile õmmeldud, põimetehnikas kinnitatud või liimitud kujundid. Kinnitusviisi dikteerib eseme otstarve. Dekoratiivsel seinapannool piisab liimimisest, käekotil tuleks kindlasti kinnitada õmblusega või põimetehnikas. Dekoor ja alus võivad olla ühesugusest materjalist, kuid võivad olla ka erinevast materjalist (nahk riidel). Kavandamisel välditatakse liigseid detaile, kujutised tehakse stiliseeritud (plakatlikud). Suurema ja keerukama töö puhul valmistatakse alguses värviline kavand, kus detailid nummerdatakse, joonis kantakse vatmanile, kus igale tükile kirjutatakse number ja värvitoon, need detailid lõigatakse välja ja kantakse šabloonina sobivat värvi nahale, seeejärel lõikatakse välja. Paksust nahast korrektselt lõigatud servaga detailid kinnitatakse otse taustale. Õhukese naha korral on mõeldav servade pööramine detaili alumisele küljele. Kui valime kinnitusviisiks põimetehnika, siis liimime detaili paika, seejärel lööme augud reana detaili serva või kahes reas – siis ka tausta. Põimida võib nahariba kasutades lihtsalt või kasutada erinevaid dekoratiivseid punumisvõtteid. Õhukest nahkdetaili saab õmmelda taustale tavalise õmblusmasinaga kasutades erinevaid pisteid, värvilisi niite jne, detaili võib enne õmblemist taustale fikseerida kummiliimiga.
Ažuurtehnika
Ažuurtehnika on vastupidine aplikatsioonitehnikale. Siin moodustab dekoori väljalõiked põhinahas. Lõikamisega kõrvuti võib kasutada templitrükki või auguraudadega perforeeimist, põletust, kuldamist. Põhinaha alla liimitakse teist värvi taust. Islami nahameistrid kasutasid ažuurset filigraanlõiget, mille teostuse täpsus, peensus ja korrektsus on mõistatuseks tänapäeva kunstnikele Lk. 86Taustaks oli värvitud või kullatud nahk või siid – tulemus oli särav ja idamaine.
Nahaintarsia
Intarsia on panustehnika, kus põhimaterjalisse lõigatud süvendid täidetakse eri värvi nahaga. Ajaloolise tehnika järgi tehti põhinahale kujundi kontuurjooned, mille järgi lõigati sisselõiked kuni kolmandikuni naha paksusest. Seejärel nahapind kooriti ja tekkinud süvendisse suruti voltluuga tsinkplaadil kliistriga läbiimbunud eetöödeldud nahatükid.
Käesoleval ajal on tehnikat lihtsustatud. Kujund lõigatakse korraga kahest ülestikku pandud nahast välja ja liimitakse väljalõigatud taustnaha avasse. Selleks, et töö saaks korrektne, peab panustükk kattuma täpselt taustüki süvendiga. Väikese vahe saab kõrvaldada voltluu abil nahka venitades. Kasutada tuleks ühesuguse paksusega nahatükke, et töö pealispind jääks tasane. Kõrguste väikest erinevust saab parandada paksema naha serva voltluuga vajutades.
Nahabatik
Batik pärineb algselt riidemaalimistehnikana Indoneesiast, Eestis hakati batikat kasutama nahkehistöös 60-ndate aastate alguses.
Batik põhineb pindade järkjärgulisel värvimisel ja katmisel kuuma vahaga. Suured pinnad kaetakse pintsliga jooned ja kontuurid aga erilise batikaaparaadiga. Pinnad ja kontuurjooned, mis soovitakse jätta naha tooni kaetakse vahaga ja lastakse kuivada. Seejärel värvitakse kogu nahapind sünteetilise värvilahuse kõige heledama soovitud tooniga. Pind, mis oli vahaga kaetud ei värvu ja jääb esialgse naha tooni. Nüüd kaetakse pärast kuivamist vahaga esimesel värvimisel saadud pinnad, mis soovitakse jätta seda värvi.
Järgnevalt värvitakse tumedama tooniga jne., kuni on saavutatud soovitud värvuste kooskõla, soovikorral mustani välja. Kui soovitatakse huvitavat „pragulist” pinda, siis pinnale kantud kuivanud vahakihti muljutakse sõrmede vahel ja pannakse külma värvilahusesse. Pragudesse tunginud värv moodustab huvitava võrgustiku. Kui töö on üleni kuivanud eemaldatakse paksem vaha- või parafiinikiht mehaaniliselt, vahajäägid aga bensiinis niisutatud vatiga. Vaha ja parafiini asemel võib katsetada ka kummiliimiga, mis hiljem hõõrudes eemaldub nahalt. Kasutusel on ka lihtsustatud varjant, kus vaha asemel võetakse vedeldatud nitrolakk, mida pole vaja hiljem eemaldada. Kuivanud nahkesemed poleeritakse pehme lapiga. Proovida võib ka sidumisbatikat – õhuke nahk seotakse mitmest kohast nööriga kinni ja pannakse värvilahusesse. Nööri alla värv ei tungi ja nahk jääb seal endist värvi, nöörist kaugemal tekivad varjundid. Sidumist võib kasutada ka koos parafiiniga vaha ja parafiini ei tohi sulatada pliidiplaadil või lahtisel tulel vaid veenõus.
Naha koloreerimine
Koloreeritud nahka saadakse taimparknaha värvimisel kuumas vees lahustatud taime- või sünteesvärvidega pintsli või vatitampooniga. Neid värve saab kasutada ainult taimparknahal. Kasutatakse villase riide värve (aniliinvärvid), millest keedetakse kange lahus. Sünteesvärve kasutades ei ole tulemus alati ootuspärane, seetõttu tuleb katsetada samast materjalist proovitükil. Värvitoon sõltub isegi sellest kas nahka enne värvimist niisutada või värvida kuivalt. Paremini kattub nahk soojades toonides värvidega (kollane, oranž), teised toonid vajavad taedmisi, kogemusi ja proovimisi, et jõuda rahuldava tulemuseni. Akvarelli ja temperat kasutatakse kavandamiseks, samuti joonte täitmiseks koos kliistriga nahalõiketehnikas. Naha dekoreerimisel kasutatakse ka kattevärve. Sobivad akrüülvärvid, mille põhitoonid võib lasta toonida ehitusmaterjalide kaupluses. Värv kantakse nahale pintsliga õhukese kihina. Paks värvikord ei ole ilus ja võib ka praguneda. Huvitava dekoori saab ka siis kui pind katta värvitäppidega. Selleks kasutatakse koonilise otsaga võileivatikku või hambaorki. Tikk kastetakse otsaga värvinõusse ja asetatakse vertikaalselt nahapinnale. Akrüülvärv jätab ilusad pealt kumerad täpid. Siingi on vaja eelnevalt katsetada. Liigne värv jätab liiga suure täpi. Kui tikk ei lange nahapinnale risti, siis täpid ei tule ümarad. Huvitava pinna saame kui täppide tihedus suureneb või väheneb servast kesme suunas või vastupidi.
Ajaloos on tuntud nahktapeetide kuldamine, kus tegelikult oli tegemist kullakarva värnitsaga, mille retsept oli salastatud. Koostisse kuulus kampolit, aaloed, muid vaike ja aineid. Komponente keedeti kaua linaõlis ja saadi kullakarva värv. Pärsias ja Babüloonias kasutati laialdaselt kollast värvi, mida saadi granaatõuna koortest. Granaatõuna koort kasutatakse tänapäevalgi lambanahkade värvimiseks.
Dekoori võib kujundada ka värvitud nahalt atsetooniga värvi eemaldamisega. Tekivad toon-toonis värvivarjundid. See ei õnnestu iga värvi puhul. Tuleb eelnevalt katsetada samast nahast proovitükil.
Nahapõimetehnika
Põimimist kasutatakse erinevate nahosade ühendamiseks või nahapinna kaunistamiseks. Tööks on vaja nahka, naharibasid, liimi, särfimisnuga, auguraudu ja haamrit, aluspakku.
Nahast esemete servad liimitakse paari millimeetri laiuselt kokku, et need koos püsiksid. Liimiga katmisel tuleb kasutada abipaberit, et liim ei satuks servast liiga kaugele. Nurgad lõigatakse 1-2 mm tagasi. Töö servast 4-6 mm kaugusele tõmmatakse voltluu otsaga abijoon, millele märgitakse aukude asukohad 6-8 mm vahekaugusega. Märkimiseks võib kasutada perfokaardi auguriba. Auguraud vajutatakse märgile, veendutatakse jälje järgi asukoha täpsuses ja pannes uuesti kohale ja lüüakse haamriga läbi. Aukude löömine toimub paksemal papil või pehmel puitaluse otspinnal.
Põimimiseks kasutatakse naharibade pindmist kihti. Rihma algusots lõigatkse õhukeseks, teine teravaks ja kastetakse liimi sisse. Kuivamisel muutub ots tugevaks ja läheb aukudest läbi ilma nõela kasutamata.
Punumisriba tõmmatakse läbi esimese augu töö paremale poolele jättes algusotsa 8-10 mm teisele poole, kus see põimimissuunas kinni liimitakse ja servaga tasa lõigatakse. Sellele järgneb punumine vasakult paremale. Põimeriba tuleb pingutada parasjagu – ei tohi olla lõtv, liiga pingul ega keerduda. Eseme nurgal tehakse läbi ühe augu kaks läbipistet. Põimimisriba jätkamisel särfitakse mõlema riba ots pahemalt poolt õhukeseks ja liimitakse ühte. Lõpetamisel ots peidetakse viimaste pistete alla või nahatükkide vahele. Põimetehnika alla kuuluvad ka igasugused palmikute punumised.
Tasapinnalisi ja ruumilisi palmikuid kasutatakse vöödena, kotisangadena või dekoratiivsete elementidena erinevate nahkesemete juures. Punumiseks on vaja ühesuguse laiuse ja paksusega noaga lõigatud pehmeid ja elastseid naharibasid. Ribasid võib lõigata nii, et ühest otsast jääb vajalik arv naharibasid kokku (läbi lõikamata). Kui nii pole võimalik, siis liimitakse naharibad ühest otsast kokku. Töö alustamiseks kinnitakse ots naelaga mõne klotsi külge, pannakse raskuse alla või töölaua surukruvi vahele. Kõigile tuntud on punumine kolme ribaga – äärmised ribad tõstetakse vaheldumisi üle keskmise (tuntud patsi punumisena).
Kuldamine trükifooliumiga (termofooliumiga)
Kirjanduses kohtab kahte nimetust. Kaks esimest võtet võib nimetada küll kuldamiseks, aga seal ei kasutata ehtsat kulda vaid imiteeritakse kuldamist. Termofooliumiga „kuldamine” on sobiv kooliõpilastele. Termofoolium on lavsaankile,
mille alumine pool on kaetud metallipuudri (pronks, alumiinium jt.),värv- ning liimainetega. AS märgistusega fooliumid on mõeldud naha siledale pinnale ja GTS märgistusega naha karvasele pinale. Foolium pannakse nahale matt pool vastu nahka, sellele asetatakse kalka kavandiga. Templeid kuumutatakse lahtisel tulel ja surutakse soovitud kohale. Jäljendite tegemiseks saab kasutada ka põletusaparaati, triikrauda, lõigete võtmiseks kasutatavat jäljendusratast. Kui triikrauda võib kasutada otse fooliumil, siis põletusaparaadi kasutamisel on oht sellest läbi vajutada. Appi tuleks võtta kile, mis kannatab tugevamat survet ja temperatuuri. (nt. ftoroplast). Alati tuleb proovida samast nahast proovitükil (põletustemperatuur oleneb naha niiskusest). Selle kaunistamisvõtte puuduseks on pronksi oksüdeerumine ja dekoor muutub ajajooksul rohekaks. Samas ei ole ka joone tõmbamine nähtav ja see võib tulla katkendlik
Kuldamist on võimalik teha ka pronkspulbriga. Nahale tehakse jäljendid, mis seejärel kaetakse sideainega. Kasutada võib zelatiini või munavalget. Munavalge vahustatakse ja sellele lisatakse 10% äädikat. Sideaine kantakse õhukese kihina jäljenditesse. Lastakse veidi taheneda. Siis raputatakse pronkspulbriga üle, lastakse kuivada ja pärast pühitakse üleliigne ära. Arvatakse, et esimeseks tuliste temlitega teostatud käsitsi kuldamise näiteks on 1286.a. Marakašis kirjutatud koraan.
Kuldamisel nõelaga kasutatakse lehtkulda, sideainet ja elektripõletusaparaati.
Kulla nahale kinnitamiseks kasutatakse sideainet, mille koostisse kuulub 1 osa munavalget ja 1/3 osa äädikat. Tuntud on ka teine retsept: 1 osa munavalget, 2/3 osa äädikat, veidi glütseriini ning mett. Sideainega kaetud pinnale asetatakse kullaleht, sellele kalka kavandiga. Kõik jooned käiakse üle põletusaparaadiga ja eemaldakse kalka. Paremaid tulemusi saab pärgamendil. Tõmmatud jooni ei saa parandada.
Naha marmoreerimine. Naha kortsutamise ja värvimise teel saadakse marmoritaoline pind. Ajalooliselt on kasutatud kolme meetodit
· Nahk kortsutati ja värviti märjalt. Kortsutamisel värv valgus voldivahedesse ja moodustas marmoritaolise joonise. Nahk kuivatati ja saadi nn. Hollandi marmor
· Nahk niisutati ja kortsutati. Kortsutamisel tekkisid reljeefne joonestik, mis pärast kuivamist värviga üle pritsiti.
· Nahk niisutati ja kortsutati ja värviti kohe märjalt
Marmoreerimiseks on vajalik taimparknahk ja värvid. Nahk tehakse märjaks ja kortsutatakse töölaual sõrmede abil. Pärast kuivamist tömmatakse kõrguvad pinnad värvitampooniga üle, lastakse taheneda, veidi venitatakse ja tõmmatakse teiskorda värviga üle. Kasutada võib erinevaid omavahel sobivaid värvitoone. Pärast värvimisi niisutatakse naha alumine pool, tõmmatakse sirgeks ja jääb kuivama. Hiljem pressitakse kuuma plaadiga sirgeks. Kuuma plaadiga ei tohi pressida niisket ega märga nahka. (nahk tõmbub mustaks).
Nahka saab marmoreerida ka värvi pritsimise teel. Märg nahk kortsutatakse ja kuivatatakse. Seejärel veidi tõmmatakse sirgemaks ja pritsitakse kaldnurga all sünteesvärvidega, muutmata piserdamise suunda ega keerata naha asendit. Pärast kuivamist naha aluspind jälle niisutatakse, venitatakse ja pannakse kuivama.
Nahalõiketehnika
Nahalõiketehnika on üks keerulisemaid ja raskemaid kaunistamisvõtteid. Laialdaselt kasutati seda keskajal. Tänapäeval seda eriti ei harrastata . Tööks on vaja kvaliteetset taimparknahka. Alustada tuleks geomeetrilistest mustritest, hiljem kui on omandatud mõningad töövõtted võib jõudu proovida vabakäe joonistega. Pärast joonise kandmist nahale alustatakse lõikamisega. Kasutatakse selleks spetsiaalset lõikenuga. Kasuks tuleb eelnev harjutamine proovitükkidel. Sirgjoonte lõikamisel saab kasutada joonlauda. Nuga hoitakse risti alusega ja nahapind lõigatakse läbi 1/3 sügavuselt. Sisselõige tuleb sooritada ühe korraga , vastasel juhul nuga ei satu samasse kohta ja võivad tekkida mitu paralleelset joont. Joonte ristumis- ja ühenduskohtades peab jääma nahk 0,5 mm laiuselt läbi lõikamata narmendavate nurkade vältimiseks. Niisutatud lõikejooned modelleeritakse vooli- ja joonepulga abil süvendiks. Lõikejoone tipud vormitakse joonepulga otsaga ümaraks. Siluda ei tohi jooni väga tugevasti ega kaua, siis muutub joone põhi tihedaks ja läikivaks ja pärast ei võta värvi sisse. Osa pindu võib värvida kavandi järgi pintsli või kõrvatiku abil ja väldime värvi sattumist vormitud joontesse. Kui töö on täielikult kuivanud, täidetakse lõikejooned joonsule abil värviga. Ornamendi esiletoomiseks võib kogu tausta või ühe joone ümbruse peene templiga täkkida. Kõrvuti klassikalise tehnikaga võib katsetada veel teisi varjante. Üks võimalus on järgmine: teeme naha pinda vertikaalse sisselõike sügavusega 1/3 naha paksusest. Sellele järgneb kaks lõiget mõlemalt poolt joont 45 nurga all. Sellise lõikamisega saame nahapinda V-kjulise kanali. Tuleb jälgida, et mõlemapoolsed kaldsisselõiked kohtuvad nahas ühel joonel, siis saame korrektse süvendi. Samasuguse tulemuse võib saada ka kasutades puulõike või linoollõike tööriista, mis peab olema ideaalsete lõikeomadustega. Sellega töötades sisselõige sooritatakse lükates (endast eemale). Immiteerida joont võib ka korduva joonepulga vajutustega niiskesse nahka.
Kortsutamine
Kortsutamist võib kasutada paljude nahkesemete kaunistamiseks, aga ka nahadefekti peitmiseks või suurema pinna võib katta väiksemate tükkidega, peites jätkukohad kortsude alla. Sisuliselt võib kortsutamist pidada kohati ka aplikatsiooniks, kus mingile taustale liimitav detail kortsutatakse liimimise käigus. Kortsutamiseks kasutatakse õhukest pehmet nahka. Nahatükk lõigatakse soovitud kujundist tunduvalt suurem. Nahatüki aluspind kaetakse liimiga. Detail asetatakse otsaga taustale (karbi kaas, külg jne.) ja alustame parema käega voltluud kasutades kortsude vormimist. Vasaku käega hoiame kortsutatavat nahatükki üleval, et see ei puudutaks liimiga kaetud pinnaga tausta. Töö kergendamiseks võib panna tausta ja nahatüki vahele kile, mida aeg-ajalt nihutame.
Naha kortsu tõmbumise võib tekitada ka järgmiselt(nt. karbi kaanele). Võtame sobiva suurusega õhukese nahatüki ja mõne kumera nööbi või kuuli. Katame nahatüki keskoha liimiga ja asetame kuuli nahale ja seome kuuli alt tugeva niidiga kinni. Kui me paneme kuuli naha pahemale poolele siis moodustub nupp, kui vastupidi siis keskele moodustub kõrgem koht „kraatriga” keskkohal. Katame nahatüki aluspinna liimiga ja asetame papile. Kortsud lähtuvad nüüd kiirtena keskpunktist. Vajadusel kohendame ja vormime kortse, vajutame kinni papile ja servad pöörame alla, nii et spiil ulatuks hiljem nahale. Pärast kuivamist eemaldame niidi.
Termotöötlus – kasutatakse tootele või detailile sfäärilise pinna andmiseks või kortsutamiseks. Siia kuuluvad kumera kaanega karbikaas, „kalliskivi” kaelaehtel võ i sõlel. Lihtsamaks mooduseks on asetada nahatükk (parem pool üles) kuumale elektripliidile. Protsessi tuleb jälgida ja juhtida. Kuumal pliidiplaadil hakkab nahk kortsu tõmbuma, koht, mis on kauem kokkupuutes kuuma pliidiplaadiga tõmbub tumedaks ja võib seejärel ka läbi põleda. Erinevad nahaliigid alluvad erinevalt ja alati ei saa soovitud tulemust. Lihtne moodus ehteid valmistada on lüüa augurauaga nahast välja kettad ja neile keskele väikesed avad. Pliidiplaadil tõmbuvad nahkketastel servad üles. Sama võib katsetada ka nahaketast nõelaga hoida küünlaleegil.Hiljem ajame need nöörile või nahkribale ja saame kaelaehte. Kuumusega kortsutatud nahka saab kasutada ka aplikatsioonina või katta sellega eseme kogu pind (peegliraam). Kunagi kasutati termotöötlust õielehtede valmistamiseks nahast seinapildile. Vormimiseks kasutati metallvarda otsa kinnitatud teraskuule, mida tuleleegil kuumutati.
Vesitöötlus
Nahk on elastne ja hästi deformeeritav materjal, mis niiskelt vormituna võib võtta ja säilitada väga erinevaid vorme. Vormidena võib kasutada sobivat vaasi, plasttopsi jne.
Siin on kaks võimalust – vormimiseks kasutatud ese võetakse hiljem välja või jäätakse sisse. Eseme sisepinda võib niisutada veele lisatud PVA liimiga.
Nahk niisutatakse ja tõmmatakse vormile. Esemele võib ümber tõmmata laiema kummirõnga. Ese jäätakse kuivama. Praeahjus kuivatamine annab tootele kõvema pinna. Eelnevalt võib teha perforatsiooni (dekooriks). Esimesel juhul kasutatakse paksemat nahka, mis pärast kuivamist ja vormi välja võtmist säilitab paremini talle antud kuju. Seejärel viimistleme servad ja anname soovitud dekoori.
Kui on vaja kasutada väga paksu nahka, siis soovitatakse nahka keeta ja tõmmata kuumalt mingile vormile ja püüda see fikseerda. Tänu nahas sisalduvale kollageeni reaktsioonile keetmisel nahk tõmbub tugevasti kokku ja annab kivikõva pinna.
Koorimine
Varasemalt oli koorimine tuntud ettevalmistava menetlusena panustehnikas, kuid seda võib võtta ka iseseisva kaunistamistehnikana. Muster kantakse nahale. Geomeetrilise dekoori puhul niisutatud tagaküljega nahk kinnitatakse kliistriga litokivile. Osa detailide kontuurjooned lõikatakse 1/3 sügavuselt nahasse. Järgneb esikülje niisutamine. Mugav on alustada teravnurgast. Nuga torgatakse naha pealmise kihi alla ja tõmmatakse pöialt vastu nahka surudes diagonaalselt kogu läbilõikega piiratud nahakiht korraga ära. Õhem kiht eemaldub kergemini ja rebenemise välitimiseks ei tohi rebida järsult ja suure jõuga. Kui on tegemist lakknahaga, siis kogu dekoor koosneb läikivatest ja mattidest pindadest. Tööstuses võidakse kogu naha pind osalise koorimise teel dekoreerida.
Lisa kommentaar