Kellade ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Vanimad olid päikese-, liiva- ja veekellad Mehaanilised kellad võeti kasutusele 13. sajandi lõpus. Kaasajal müüdavad väikesemõõdulised kellamehhanismid võimaldavad ise valmistada erineva väljanägemisega kelli.
Kellad ei ole pelgalt ainult tarbeesemed vaid ka sisustuselemendid ja pilgupüüdjad. Kella kujundamise ja valmistamisega saavad hakkama igaüks. Kella võib valmistada „antiikse”, naljaka, range jne. Materjaliks sobib puit, vineer, pleksiklaas, klaas- või fajanstaldrik, metallkauss, nahk, klaasitükk jne. Kasutatud on trükiplaate, saekettaid, jalgratta ketirattaid, triikraudu, vinüülplaate, CD-sid jne. Numbrilaua võib valmistada savist, kellel on põletamise võimalus või teha siidimaalitehnikas, katta nahaga jne. Osta võib sobiva valmis kella ja seda millegagi täiendada, või võtta kasutusele selle mehhanism. Sageli on müüa kelli, mille hinnad on soodsamad kui müüdavatel mehhanismidel. Mehhanismide hinnad algavad 40 kroonist kuni 200 lähedale. Osa mehhanisme liimitakse õhukese numbrilaua taha, teistel on numbrilauast läbiulatuvad keermestatud osad, millele keeratakse kinnitamiseks esiküljelt õhuke mutter, osa mehhanisme on mõeldud numbrilaua paksustele 2-5mm ja 1-12mm, erinevatel firmadel võib olla veelgi erinevusi, seetõttu peab ostmisel teadma, milline tuleb teie kella numbrilaua paksus. Valitud paksu materjali puhul tuleb teha numbrilaua tahaküljele süvend. Teadma peab ka seda, et osadel mehhanismidel on riputusaas olemas, teiste puhul tuleb riputusvõimalus teha korpuse tahaküljele. Osa mehhanismidel liiguvad osutid sujuvalt, teistel sammuvalt, on ka pendliga varjante. Osuteid on erineva kujundusega ja erineva kinnitusava läbimõõduga.
Villu Baumann meisterdab 